Võõrasemä käve ummi tütärdega sannah arq ja jäteti vaenõlats sis kõgõ perämätsest. Tuu sai inne kattõtõistkümmend viil sanna õn[n]õ. No ja sis tulĺgi vanakurat tõllaga. Ni vanakurat neile eś laulõ, ütles õt: “Tulõ vällä, õt ma anna sullõ siidisärgi!”
Tuu vaenõlats üteĺ: “Ma-i saa vällä minnäq, õt mul ei olõq siidisärki sälgä pandaq!”
Hiir opaś: “Ärq ütelgu-i kõrraga kykkõ, nii et ütleq aigupite!”– Vanakuŕal om uma aig õn[n]õ, vaenõlats tuud tiiä-s.
Ni tuu üteĺ õt: “Mul ei olõ siidisärki sälgä pandaq!”
Vanakuŕa ütles pojalõ õt:
“Joosõq, poiga, jorodaq, poiga,
naase saat sa naĺa peräst!”
Nii, tõi siidisärgi ärq. Hiir jäl oppas: “Küs’q kängi!”
Vaenelats küüś jälq: “Mul olõ-i kingi jalga pandaq!”
Jäl vanakuri:
“Joosõq, poiga, jorodaq, poiga,
naase saat sa naĺa peräst!”
Nii. Tõi nu kängäq.
“Ma saa-i, mul olõ-i rätti pähä pandaq!” Jäl hiir opaś.
Jälki jo vanakuri üteĺ pujalõ:
“Joosõq, poiga, jorodaq, poiga,
naase saat sa naĺa peräst!”
Läts tõi räti. Ni hiir oppas õks viil edesi, õt sul olõ-i mantlit sälgä panda vai särki pääle panda midägiq. Sis olliq kitsanikaq vai mis nääq oliq.
Jäl vanakuri et:
“Joosõq, poiga, jorodaq, poiga,
naase saat sa naĺa peräst!”
Poig tõi är sis tuu sukmani vai [kitasnika], mis tä tõi. Ni hiir jäl oppas õt: “Mul olõ-i prossi pääle pandaq!”
No jälkiq õt: “Ma saa-i, nöpse olõ-i kinni pandaq, õt olõ-i prossi kinni pandaq!”
Jälki vanakuri pujalõ:
“Joosõq, poiga, jorodaq, poiga,
naase saat sa naĺa peräst!”
“A mul olõ-i ehtit, midä pääle pandaq!”
Jälki hiir opaś õt: “Aigupite, aigupite!”
Tuu jäl üteĺ sis õt: “Mul om tuud vaija!”
Ni kikas kirge, ni vanakuri pidi ärqki minemä. A tütrik läts sis kodo. Tuu võõralimäl väegä süä täüs, õt vaesõlatsõlõ sai niipalĺo rõivit ja ehtit ja kyikõ, kingaq jalah ja…
Tõsõ laupäiv küteti jäl sann ja jätt uma tütre viimätses sanna minemä. Ni lätt uma tütär, tuud ka opaś hiir, õt: “Tütär, ütleq üteviisi!”
Tuu üteĺ: “Hiiretükk, minq sa, kohe tahat! Mul aig sullõ viilq…!”
Tuu lugi kyik ülest, õt mul om kängi vaja, mul om prossi vaja, mul om sukmanni vaja, mul om ehtit vaja!
Vanakuri tõi kyik vooriga ar – vanakuŕa poig –
“Joosõq, poiga, jorodaq, poiga,
naase saat sa naĺa peräst!”
Tõi kyik arq, sai inne kikka kirgmist kyik kätte. Nigu sannast vällä astõ, ni vanakuri vastah, ni vei ärki. – Õt ahnus aja auku.
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Helbi k – Risto Järv, Kai Krabo, Kati Taal < Kallista (Galista) Lõhmus, snd 1927 (2004).
[ATU 480A]
