Elliväq üts miis ja naane, nääq ollivaq väega vaesõq. Ja naasel sündü lats. A pidiväq tüühü minemä mõisahe vai rikkalõ talolõ – vai kos nääq lätsiväq sis tüühü. Miis läts mõtsa, naane pidi präädtämä minemä. Ja tõõsõq kyik sis präädtiväq, täl tuu lats jäi ristmäldä kodo. Olõ-s viil arki ristet tuu latsõkõnõ hällü. A midägi ümbre vai midägi tollõ latsõlõ olõ-s mano pandaq, ku pand uma kaali, mõrsjakaali – tuu om linast koet ja ommaq sinnä sis vereväq kiräq tettüq vai koŕaduq, koh om rist ja naaq [kiräq] pääl.
A vanapatt, sis tuu käve küllä piti, otsõ, kost saaś ristmäldä latsõ – õt ristitüt last saa-i inämb är võttaq, a ristmäldä last saa võttaq. Löüsegi ristmäldä latsõ. A kuigi kätte saa-i! Küll tä sääl kamand, küll tä sääl kamand, õt tuu kaaĺ kuigi maahha är tulõsiq säält hällü ümbrelt.
A tuu naane läts ja tä unõht ristimärgi ka sinnä hällü pääle tegemäldä. Läts sinnä tüüle, a läts niivõrd kavva aigu, tuu es jõvvaq kuigi tuud kuutslit är lõpõtada. Läts väega kavva aigu tuul naasel säält präädtädä noid linno. A [ku] tuu naane läts, sis üteĺ kaalilõ õt: “Kaidsaq sa sis mu latsõkõist!”
Ja kaaĺ sis sai arvu muidogi, a tuu naane tiiä-s, õt tuu kaaĺ arvo saa tuust midägi. A tuu nakaś sis kuradilõ kynõlõma: “Sa kullõq, kullõq! Naaku-i midägi, võtku-i midägi, last viil midägi kostki võtku-i! Sa saa-i midägi võttaq! Õt saa kullõq, kuis minno tetti!”
“Midäs, kuimuudu?”
No nakaś vanapatt sis kullõma timä juttu.
Üteĺ õt: “Ku minno kakuti, sis võõdõti hiussist kinni. Kakti maa seest vällä, sis panti väitsi pääle. Väidseq kakivaq muq pääq kyik otsast. Sis panti vette. Ma ligosi, ligosi, ja kai, õt är mädäne jo otsani. Sis tulĺ peremiis, murd katski, üteĺ: “Ahah, no om hüä.””
Vanapatt jal ütles õt: “Olõ-i mul aigu sinno kullõldaq!”
A tä ütles: “Kullõq, kullõq, saa-i sa muido kuigi minnäq! Sa piat kullõma ärq minno, kuis minno tetti.”
Kullõĺ jäl edesi õks.
Sis üteĺ õt: “Võõdõti säält viist, kakuti vällä. Sis panti põllu pääle.” Üteĺ: “Päävä pääl läts süä nõrgas mul. A midägi tetäq õs olõq, õt muudku hoieti õnnõ põllu pääl ka viil hulga aigu, kastõ käeh.”
Tuu vanapatt õks: “Mul olõ-i aigu kullõldaq!”
“No kullõq, kullõq, kuis minno viil õks edesi kolǵti! Panti sis riihte, võõdõti säält põllu päält üles, viidi riihte. Reheh sis panti kuuma sau kätte…” Üteĺ õt: “Sis säält sis panti kolktsidõ vahelõ.” Üteĺ: “Kolǵti nii purust õt, mul jää-s luukõist ka kohegi paika. Kyik, kyik kolǵti katski.”
Vanapatt jäl ütles: “Mul olõ-i aigu inämb, mul olõ-i aigu inämb!”
“No om! Ni kullõq no viil veidokõnõ, mul olõ-i palĺokõtsi! Noh ja, õt kolǵti. No sis naati rabama minno.” Küll timmä rabati, kääneti ütsilde, kääneti tõisildõ.
A tuu kaaĺ kai õnne, õt kuis rutubahe kell katstõist saasiq! Tuu kygõ jutust niimuudu.
Tuu jäl vanapatt õt: “Mul olõ-i aigu inämb kullõlda, ma piä är võtma latsõ.”
Noh, saa-i õks midägi. Õks “No kullõq no, kullõq, õks kullõ-ks, kullõq!”
No kullõĺ õks sis jalq.
“Rabati arq, õt sis panti, kakti kuutslihe, sis naati präädtämä. Präädtedi, sis panti viil tuu lina taahha likko. Lina lang tuha seeh keedeti. Oi mul olĺ rassõ elo, oi mul olĺ rassõ elo!”
Ja parajastõ lei kell katstõist. Ja tuu lina viil sai üteldä: “A üts luu jäi õks noorigu nupu mano viil!”
ERA, DV 999 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv < Anne (Anna) Kõivo, snd 1928 (2008).
[ATU 1199A]
