Ema tegi iga laupäeva sõirakeisi. Perrele tegi suure sõira, a karjusele tei väikese sõira.
A vares kangesti tahtis sõira süüa. Ja vares vaahtas – et juba tundis niisugust hääd lõhna tuleb: “Nüüd ma saan jälle sõira oma[le]!”
Ja vaatas, et ongi: üks suur sõir ripub kuiomas ja väike sõirakene kah. – Enne tehti nii, pandi teistmoodi rippuma. – Ja et: “Kuidas ma seda ära saa varastada?”
Perenaine läks aiamaa pääle ja vares tuligi, varastas sõirakese ära. Ja läks metsa, lendas sis puu otsa ja hakkas sööma.
A rebane, vana kaval, ütles: “Vares, küll sa oĺt rumal! Nii hää sõira said, a ise ei oska… [rõõmustada]. Mina laulaks selle pääle! Proovi laulda selle pääle, et sa sõira said!”
Vares siis sööb, ütleb: “Ko-va.”
“Kas see mõni laul, kaks korda kraaksad ära? Laula ikka pikemalt!”
Vares hakkas: “Ko-va, ko-va.”
Kukkus sõirakene maha ja rebane võttis sõirakese hamba vahele, pani metsa. Ütles: “Oh, sa rumal vares!”
ERA, DV 590 < Põlvamaa, Värska v, Perdaku k – Risto Järv, Uku Lember, Reeli Reinaus < Liisi Jõesuu, snd 1929 (2006).
[ATU 57]
