Paabakõnõ läts hanõkaŕust otśma. Lätt, lätt tiid piti ja tulõ vasta sis karo. Karo küs’s paabakõsõ käest: “Koes sa läädeq?”
Paabakõnõ üteĺ: “Ma lää hanõkaŕst otśma?”
“A võtaq minno!”
“A sa lauldaq mõistadõ?”
“Mõista.”
“No laulaq!”
Ja karo sis lauĺ niiviisi: “Mõmm, mõmm, mõmm.”
Paabakõnõ üteĺ: “Võe, nii kõva handśak hääl om! Ma võta-i! Saa-i sinno võttaq, hanõkõsõq pelgäseq.”
Paabakõnõ läts jälke edesi minemä. Lätt, lätt ja tulõ sis vasta susi. Susi küsś paabakõsõ käest: “Koes sa läädeq?”
“A ma lää hanõkaŕust otśma.”
“A võtaq minno hanõkarja!”
Paabakõnõ üteĺ: “A sa lauldaq mõistadõ?”
“Mõista.”
“No laulaq!”
Susi tege: “Auuuuuu, auuuuu.”
Paabakõnõ üteĺ: “Oi, mu hanõkõsõq pelgäseq setä, śoo ka olõ-i illos laul.”
Noh, midägi, paabakõnõ lätt jälki edesi. Lätt, lätt ja. Tulõ sis vasta rebäne. Rebäne sis ütles paabakõsõlõ: “Koes sa läädeq?”
“A ma lää hanõkaŕust otśma.”
“No võtaq minno hanõkarja!”
“A sa lauldaq mõistadõ?”
“Mõista.”
“Noh, laulaq!”
Rebäne sis nakaśki laulma, õt:
“Tillõ-tallõ,
esi istu mäe pääl,
kats jalga kivi pääl,
tillõ-tallõ,
hanõkari kaldõ all,
tillõ-tallõ.”
“Oi, śoo om niipalĺo ilus laul, mu hanõkõistõlõ veiga miildüs! Ma võta sinno är karja.”
Võtt ka sis paabakõnõ rebäsekese karja.
Lask sis nuuq hanõkõsõq sinnäq järve viirde pilliruu sisse kaldõ ala süümä. Rebäne istus sääl ja laul sääl mäe pääl:
“Tillõ-tallõ,
esi istu mäe pääl,
kats jalga kaldõ pääl,
tillõ-tallõ,
hanõkari kaldõ all,
tillõ-tallõ.”
Kõtukõnõ veiga läts tühäs, jõvva-s inämb ollaq. “Ma lää süü üte hanõkõsõ arq.”
Läts sis sinnä pilliruu sisse ja sei hanõkõsõ ärä. Sai rebäsel paremb.
Tulĺ õtag, läts kodo. Paabakõnõ küsüs õt: “Kus sul üts hanõkõnõ om?”
“A tuu jäi sinnä pilliruugu süümä, täl olõ-s viil kõtukõnõ täüs.”
Paabakõnõ pahanõs ja tõrõlõs kõvastõ. “Hummõn tulõ tagasi, hummõn saat kätte hanõkõsõ!”
Magasiq üü ar, läts hummogu jälki hanõkari sinnä kaldõ ala rebäsekesega.
Rebäsekene jälki laul tuud samma laulu sääl mäe pääl: “Tillõ-tallõ…”
Ja sis, ku tä ar kai õt jalki õks kõtt veiga tühi, õt: “Ma lää süü ar tõõsõ hanõkõsõ kaq! Sis ma jõvva ollaq, muido ma jõvva-i ollaq.”
Läts sis, tõõsõ hanõkõsõ ka sei ar, ja laul jalki edesi.
Tulĺ õtak ja läts sis hanõkaŕaga kodo. Paabakõnõ pahanõ – kattõ hanõkõist olõ-i: “No mis häda tuu om, et kattõ hanõt olõ-i?”
“Näil saa-s viil kõtt täüs ja nimäq sööväq viil. Õt sis hummõn tulõvaq tagasi!”
Magasi sis üü ar rebäne. Ja jälki läts sis karja hummogult ja jälki lauĺ:
“Tillõ-tallõ,
esi istu mäe pääl,
kats jalga kaldõ pääl,
tillõ-tallõ,
hanõkari kaldõ all,
tillõ-tallõ.”
Rebäsel hää miil ja läts kaldõ ala ja sei kyik arq. Üttegi jätä-s. Tal sai kõtt väiga täüs ka.
Läts kodo. Paabakõnõ küsüs: “Kus hanõq ommavaq?”
Taa üteĺ õt: “Hanõq jäiväq kõik sinnä süümä, es jõvvaq viil kõttu täüs süvväq.”
Paabakõnõ veiga kuri, veiga kuri.
Rebäne sis ütles niiviisi – kavvaĺ loomakõnõ iks ja petti edesi, üteĺ: “A kütäq mullõ sann kaq!” Ta mõtõĺ: “Ma käu sannah arq ja lää mõtsa ar tävve kõtuga.”
Paabakõnõ taha-s sanna küttäq õt: “Mis ma’s kütä? Sa teit mullõ väega halba, õt tuu-s hanõkarja kodo. Hummõn ma pia jälki uutma, kuna hanõkõsõq kodo tulõvaq.”
No kütt iks tälle sanna… – [rebäne] üteĺ: “Sis ma tuu sullõ hanõkõsõq kyik kodo!”
Kütt sis sanna ar.
Läts [rebäne] sanna ja üteĺ: “A ma taha lava pääle kaq!”
Lask lava pääle kaq.
“A ma taha vihtuq kaq!”
Ja paabakõnõ sis olĺ nii palĺo kuri õt, võtt suurõ viha ja ku nakaś kõvastõ lüümä tollõlõ rebäsele. Pand kõttu pite ja õgalõ poolõ… Ja tiiät, nuuq hanõkõsõq lindsiväq säält kõtust kyik vällä! Paabakõnõ sai hanõkõsõq kätte. Rebäne pagõsi mõtsa uma tühä kõtuga.
Nii et śookõrd jäi rebäne hättä, es saaq uma petmisega vällä tullaq nii ku vaja.
Et jutusõkõnõ sai otsa. Ja latsõkõnõ ka jäi magama.
ERA, DV 999 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Reeli Reinaus < Liide (Liidia) Lind, snd 1931 (2007).
[Ee 37*]
