Elli sis kassikõnõ ja kanakõnõ. Nää elli paaba-teeda man. A kassikõnõ olĺ är vanast jäänüq ja teedä lubasi tä är mõtsa viiäq. A kanakõnõ kah olĺ vanast jäänü. Viisi-s inäp munnõ luvvaq. Ja timäst lubasi paaba ruuga kiitä.
Üte õdagu üteĺ kasśkõnõ kanakõsõlõ: “Kulõq, kanakõnõ! Läämi ärq mõtsa! Muido sust tetäs ruuga ja minno häötätäs ärq!”
Lätsiqki minemä. Astvaq, astvaq mõtsa pite ja löüdseq ilosa majakõsõ. Ja naksiqki sääl majakõsõh elämä. Kanakõnõ kraaḿ tarrõ, a kasśkõnõ võtsõ uma saibakõsõ ja läts mõtsa süvväq otśma. Esiq üteĺ kanakõsõlõ: “Kulõ kanakõnõ, ma lää mõtsa. A är sa tarõ ust vallalõ tekuq! Ma näi eelä olĺ siin määnegi suur repän!”
Kanakõnõ, tuu õnnõ tekse “Kaa-kaa-kaa!” ja lubasi hää ollaq, tarõ uss kinni hoitaq ja nisama kaijaq.
Kass läts mõtsa, a repän tulĺ ussõ taadõ ja naaś laulma:
“Kanakõnõ, kii-gaa-gaa,
tulõq vällä kaema!
Välläs satas lummõ,
valgõ om maa,
nii ka vissi lasta saat!”
Kanakõnõ olõ-s kunagi lummõ nännü. Mõtõĺ et, ku ma väiko akna prao vallalõ tii, sis kae üte silmäga. Nigu tuud akõnd vallalõ tekse, nii repän timä kinni haardsõ ja pandsõ pakku. A kana pandsõ tänni: “Kaa-ga-kaa-ga-kaa, kaa-ga-kaa-ga-kaa!
Kasśkõnõ, kasśkõnõ,
tulõq no ruttu, tulõq no ruttu!
Minno viiäs Kiksuva kingust alla,
Küllätüvä künkäst üles jo Petsere poolõ!
Tulõq no ruttu, tulõq no ruttu!”
Kass tulĺ puhma takast vällä, andsõ rebäsele vasta pääd, võtsõ kanakõsõ ja läts kodo.
Pandsõ kanakõsõ tarrõ ja üteĺ: “Ulĺ kanakõnõ, no mille sa kullõ-s mo sõnna? Rebäne süü su ärq! A ma lää no kavvõmbahe mõtsa. Är sa tekuq ust vallalõ!”
“Ei tii, ei tii, ei tii!” ütles kanakõnõ.
Ja kasśkõnõ lätski är mõtsa.
Nigu kass är kaonu olĺ, tulĺ rebäne ussõ taadõ ja nakaś laulma:
“[Kanakõnõ], kii-gaa-gaa,
tulõq vällä kaema!
Teri sullõ anna ma,
leevaraasakõisi ka!”
A kanakõsõl olĺ kõtt nii tühi. Tuu kass ka tuu-s midägi hääd. Mõtõĺ et, ku ma veitkese tuud ust vallalõ tii, et sis saa määndse teräkese hindäle. Nooh, nigu ust praot, ni rebäne tä kinni haardsõ ja pakko pandsõ. Ja kanakõnõ jäl rüükmä:
“Kasśkõnõ, kasśkõnõ,
tulõq no ruttu!
Minno viiäs üle Kiksuva künkä,
üle Küllätüvä mäe Petsere poolõ!
Tulõq no ruttu, tulõq no ruttu!”
Kass tulĺ. Andsõ rebäsele vasta pääd. Ja vei kanakõsõ jäl kodo. Kotoh üteĺ kanalõ: “Ma lää är väiga kavvõndõhe! Es lövväq siit lähkost süvväq ja sa kaq pandsõq tänni, ei kullõ sõnna. Et ma lää ni kavvõndõhe, et ma ei kuulõq inäp ku sa hädäh oĺt!”
Kana üteĺ: “Egas ma sis kolm vuuri ni ulĺ olõ-õi!” Ja jäi kodo.
Kasśkõnõ võtsõ umma saibakõsõ ja läts minemä. A repän jäl kohal. Tulĺ ussõ taadõ ja nakaś laulma:
“Kanakõnõ, kii-gaa-gaa,
tulõq vällä kaema!
Väläh imet nätäq saat:
laiv tuu sõit müüdä maad!
Kõllatsõq rattaq tal om all,
masti otsah õhupall!”
Kana olõ-s elohki õhupalli nännü, mõtõĺ et, ku ma tuud ütte õhupalligi näesi, või olõś illoś kaijaq! Nigu ussõ vallalõ tekse, ni repän tä kinni haardsõ. Kanakõnõ tänt küll kõvastõ, a kass olĺ nii kavvõndõh – es kuulõq. Ja repän vei kanakõsõ ärq umma pessä.
Kasśkõnõ tulõ kodo. Tulõ kodo ja hõikas: “Kanakõnõ, kanakõnõ! Kos sa oĺt?”
Ei olõqki kanakõist! Ussõq vallalõ! Tarõkõnõ tühi! Jäl om repän käünüq!
Saa-i midägi, võtsõ sis suurõmba saiba, võtsõ koti kah. – Noh, koh om tuu kott, koh om tuu suur kott? Annaq tuu hää kott mullõ! – Kass lätt suurõ kotiga. Lätt ja kaes, et koh om tuu rebäse urg. A vana repän olĺ ärq mõtsa lännü! Tuud es olõq kotoh. Ja kass istus sis rebäse uru man ja nakaś laulma:
“Peetsku, Vaańku –
sudakit ja särgi,
ahvenit ja haugi!
Tulkõq kallo otśma!”
A rebäseq, nuu tahtva kalla väiga. Üts repän pandsõ sis nõna pesäst vällä, sai saibaga vasta pääd. Hanna tõmmaś mant, pandsõ kotti. Ja mõtõĺ: “śoost saa paaba mäntse kraekese hindäle!”
Ja laul edesi:
“Piitsku, Vaańku –
sudakit ja särgi,
ahvenit ja haugi!
Tulkõq kallo otśma!”
Tõõnõ rebäsepoig pistse ka pää vällä, sai saibaga vasta pääd, hanna tõmmaś mant, pandsõ kotti. “śoost tege teeda, midä taht hindäle!”
Ja laul edesi:
“Piitsku, Vaańku –
sudakit ja särgi,
ahvenit ja haugi!
Tulkõq kallo otśma!”
Nigu kolmas rebäsepoig pää vällä pistse, sai saibaga vasta pääd, hanna tõmmaś mant: “śoo vii paaba-teedalõ. Las tegeväq, midä tahtvaq!”
Ja siis üteĺ: “Kana, tuĺq saq ka pesäst vällä!”
Kanakõnõ ka tulĺ. Ja kass üteĺ kanalõ: “Ei saa suqka mõtsah elläq! Läämi är teeda-paaba mano! Las tegeväq sust vai ruvva, saavaq kõtutävve, a nii olõs repän kõtutävve saanuq!”
Jutt läbi.
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Obinitsa k – Risto Järv < Terje Lillmaa, snd 1970 (2004).
[ATU 61B]
