Üte maa kuningal olĺ tütär är vihanu ja õs naaraq, õs kynõlõq mitte midägi es. Ja kuningakõnõ olĺ väega murrõh, et tütär juba nii palju aigu, kuu aigu olõ-i naardnu ei kynõlnuq – õt kes tütre är meelitäs. “Ma annasi tütre toolõ naasest, ku kiä är meelütädä jõud!”
A tõõsõ kuningal üts nõrgõmba elämisega – kuningapoig küll olĺ, aga tä olĺ nõrgembakõnõ. Tuu läts, märke et: “Oodaq, ma läe kae, kas ma saa-iq minnäq meeĺtämmä är!”
Ja sis timä läts sinnä kuninga poolõ minemä. Aga õs mõistaq minnäq. Läts-läts mõtsa piti, läts-läts mõtsa piti, ei tulõq kostki lagõdat kotust välla. Õt koh kotusõh tä om?
Ja kuuld, õt hobõnõ hirn. “Ma lää kae, koh puul taa hobõnõ hirn!”
Ja sai sinnä mano ja kaes – hobõsõ pääluukõsõq. “Mis ma tii neidega? A ma panõ nääq kotti.” Pand nuuq kotti.
Ja lätt jälki õks mõtsa piti ja otś õks, õt kost saaś vällä. Kuuld, lehm müüǵ. “Oo, tah õks om elämine! Ma lää sinnä, koh lehm müüǵ.”
Läts sinnäq, sääl ka õnnõ pääluukõsõq, olõ-s midägi, määnestki lehmä. Pand nuuq ka kotti.
Läts sis, läts edesi, läts edesi. Lambakõnõ määǵ. “Oh, sääl õks om talokõnõ! Ma sinnä õks saa jo talo mano.”
Lätt-lätt, sai sinnä määgmise mano, sääl ka pääluukõsõq õnnõ. No mis tetäq? Jälki pand kotti.
Lätt sis, lätt sis viil edesi – piniq haukvaq. “Voh, noq saa küll talo mano joq!”
Ja lätt, jalki lätt – ei, pääluukõsõq õnnõ! Ei määnestki pinni, ei tallo, ei midägi. Pand nuuq ka kotti.
Lätt sis, lätt. Sai sis üte tammõ, suurõ tammõ ala. Jaq, istus sääl ja puhkas. Olĺ magama ka jäänüq. A tammõ otsah katõkõsõ meheq kynõlõsõq hindä vahel, õt: “Sääl-sääl maal om kuningatütär ärq [vihanu], ei naaraq, ei midägi. Kuningatütär om kurvast jäänü veega. Ei tiiäq, mis täl om viga. Ku kiä är jõud meelütädä, sis toolõ andas tütär naasest.”
Timä sääl all kullõs ja mõtlõs õt: “Odot! Kiäki jõvva-i är naarutada. A ku ma panõ kyik ńooq määǵmiseq ja müüǵmiseq ja hobõsõ hirńmisõq kõrraga! Võip-olla nakas kunigatütär naardma. Maq lää kae!”
Ja kost tä sis sai – sai nuidõ sõpruga kokko ja sai sinnä är tuuhtõ maalõ kaq, koh tuu tütär olĺ kurb veega. Sinnäq sai peräle. Ja sääl veega hulga rahvast, kyik püüdvä naarutadaq. Õi, kuningatütär õi naaraq kohki.
Tulĺ sis timäle ka järjekord kätte, et timä ka [saa] naarutada. Koŕaś umaq kyik luukõsõq kotist vällä, ja pand kyik määǵmä ja müüǵmä ja hirnma. Ja – kanakõsõq ka viil olliq vist – kaagatama, ja kyik sändseq loomaq.
Kuningatütär olĺ naanu naardma suurõ helüga. Ja kuningas võtt tuu poisi, taha ümbre kaala ja üteĺ: “Vot, sina saat mu tütre naasest – saq võididõ kyik!”
Tütärlats olĺ ka nõuh. Naksiva elämä ja eläse täämbätseni pääväni.
ERA, DV 999 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv < Anna Kullimaa, snd 1928 (2008).
[ATU 572*]
