Oln nii, et vanast tsiakünaq tetti niimuudu, õt raoti puu sisse. Tii-s mitte, et lavvust kokko, ja sis saa küna. A siss puust tetti, ni palĺo kaibõti vällä, õt sai küna tsialõ.
Ja üts… Mehel ka küna väega vaja ja mõtlõs õt, lää mõtsa ja tii küna. Lätt mõtsa ja nakas küna tegema ja haragatükk väega tśaagatas ja tśaagatas. Ja nakaś harakat kaema, ni puu arki kokko kasunu. Ni proomis viil. Õks väega tege virgastõ, virgastõ, jälki nigu midägi – veitkese [aigu], ni jälki kasus puu kokko.
Ja tulõ üts miis mano ja ütles õt: “Kuulõ, ei sa päseq taast inne vallalõ, kuq lupaq tuu mullõ är, kes sul kotoh kykõ inne vasta tulõ!”
Mõtõĺ: “Kui tuu koir tulõ vasta… kes taa’s õigõ tulõ kotoh vasta? Tuu-ks tulõ, ku tulõ!” Ni lubasi är tuu.
Lätt kodo, tulõ uma poig vasta. Issäke! Kõrraga jo nigu süä satas saapasiirde õt: “Mõtlõq – uma puja lubasi är!”
Ärä üteĺ pujalõ tuu. Poig üteĺ: “Ma lää är õnnõ sis! Panõ mul suurmaq taś ko ja ma panõ minemä!”
Ja pand sis minemä õkva tuu vanapagana mano… Vai tuu õks vanapakań olĺ, kes tuu nii tahtsõ, õt latsõ annaś tälle. Jaq lätt sis tuu minemä ja pand sis suurmaq taskohe, õt sis ta näe suurmit pite tagasi tullaq.
Saa sinnä vanapaganama poolõ sis jaq. Vanapaganal hää miil: “Ah sa tulliq esi ar! Ma mõtli, õt ma pia sullõ viil perrä minemä. Hää noq, õt sa ar tulliq. Aga siin om kats säänest asja, kohe sa tohi-i minnäq sisse! Sääl om üts hoonõh. Om lõvi ja hopõn seeh. Sa tohi-i sinnä sisse minnäq! Lõvil ommaq kaaraq iih ja hobõsõl om liha iih. Sa tohi-i sinnä minnäq! Õt hoia, õt sa sinnä ei lääq! Sis om tõõnõ sääne [hoonõh], mis om inemisi kivist muudõt, arq muudõdu inemised. Sinnä kaq mingu-i!”
A tuu vanapagana-tükk püsü-i kotoh. Tuu lätt palĺost aost ar, mynikõrd kats nädälit olõ-i kotoh. Poiśkõsõl väega ikäv, ni: “Ma lää-ks kae, mis sääl om, mis tuu hopõn ja lõvi…”
Lätt sinnä sisse ja kaes: hobõsõl liha iih, lõvil kaaraq. Timä vaeĺd ar, pand iks lõvilõ liha ja hobõsõlõ kaaraq.
Ni tulĺ vanapakan kodo. Vanapakan üteĺ: “Ku sa viil üte voori tiit, sis sa tiiät, mis…!”
Niq, jälq. Saa-ks jal myni aig müüdä ni jäl vanapakań om kavva… – jo kuu aigu olõi kotoh. Poiśkõsõl veega [ikäv]. Ja sis tuu hopõń naaś kynõlõma inemise keeleh, üteĺ: “Kuulõq, mineq tarõh lavva päält võtaq üts puuoss ja viitsilk ja liivaterä! Ja läämi ärä! Muido olõt sa kivist ar muudõt. Läämiq minemä!”
Lätsiq minemä. Nii kõvastõ küll sõit, õt tunniga tuhat kilomeetrit vai! Sõitvaq, ja tuu [hopõń] ütles: “Kaeq taadõ kaq! Näet ka midä?”
“Vyi näe: sinetäs ja pümetäs joq!”
Saa viil sõitaq edesi, ütles: “Kaeq taadõ kah!”
“Vyi, lähkoh jo om, hiusõq jo tuulõ pääl. Vanapakan om jo lähkoh!”
“Viska taa liivaterä maaha!”
Visaś liivatera maaha. Kasvi sääne liivamägi ette õt, mõtõtu, ku kiäki üle saa. Nääq saiq säält edesi ärä. Ja sis tuu vanapakań üteĺ pujalõ õt: “Kulõh, midägi saa-i! Miń tuuq kotost tuur ja kaivkõq läbi, a naid tikõveĺtsit minnäq ar laskuq!”
Läts kodo, tõi tuuri. Ja sis mõtliq küll, õt kui tuu läbi liivahavvast kaibiq õt… – “Viskaq tuur maaha!”
A kui tihanõ tśakutas:
“Näe, näe, kuulõ, kuulõ,
kos vanatunt tuurõ tukõq!”
“Kuulõh, saa-i midägi, viiq kodo arq! Näet, tuu tikõvelits võtt viil ar kaq!”
Vei kodo. Läts tagasi. Sai tagasi, nakaś jal takah ajama.
Taa jal küüś – hopõń: “Kas näet?”
“No näe joq. Kae saq, sinetäs ja pümetäs joq! Omgi jo lähkoh joq!”
“Kuulõq, viskaq tuu puuoss maaha!”
Visaś puuossa maaha. Kasvi sääne mõts ette, õt ümbre õs üle saaq.
Vanapakan jal: “Poig, mineq tuuq kotost taa… Jal tekeq puuq ja tekeq, lasku-i tikõveĺtsil ar minnäq!”
Naksiq jal lõikama. Ja sai tuur… Nikani ku saiq tagasi… Ütles: “Viskaq maaha!”
Ei, jal tihanõ hõikas:
“Näe, näe, kuulõ, kuulõ,
kos vanatunt tuurõ tukõ!”
Ni jäl ei saaq, jälki piat tagasi poig viimä. Vii tagasi, ja jälki takah ajama nigu vähä võtvaq.
Jälki ütles tuu poiśkõnõ säläh õt: “Jo lähkoh jo ommaq. Sinetäs ja pümetäs õnnõ, õt varsti ommaq… Hiusõq mul tuhisõsõq jo tuulõ pääl!”
Sai mano: “Kuulõq, viskaq taa viimäne viitsilk maaha!”
Visaś tuu viimädse viitsilga maaha, tulĺ sääne meri ette! Sis olĺ küll nii, vanapakan ka ja…, naksiq tuu pujaga juuma. Meri silmnähtavalt alasi! Aga es saaq – lätsiq lahki, käveq mõlõmbaq lahki
A sis läts tuu sinnä [vanapagana] kodo. A tuu lõvi olĺ ka kuninga poig ja tuu hobõnõ ka vast olĺ säält. Ja sis tuu [kuningapoeg] sai sinnä kodo ja sääl poiss sai tuu tütre naasest. – Tuu lõvi olĺ kuningapoig, sinnä vanapagana mano vangi saanuq, vanapakan pidi näid sääl vangih. Ja sis olĺ sinnä saanuq.
Ja sis sai tuu tütre viil naasest, tuu poiśkõnõ.
ERA, DV 581 < Võrumaa, Meremäe v, Vasla k – Risto Järv, Karin Krondel, Reeli Reinaus < Neti (Natalie) Sõrmus, snd 1922 (2004).
[ATU 314]
