Korra lähvad teedäkene paabakesega küllä ja latsõq jäiväq kodu. Noh, nii nagu lapsed ikka: “Teeme õige midägi. Midägi head. Keedäme midägi!”
“Keedäme! Teeme söeputru.”
Keetsidki söepudru. Sõsar and siis vellele, et: “Noq, maitsaq saq!”
Veli ütles: “Kule, maidsaq sa esi inne!” Ja nii nagu sõsar hakkas maitsma, nii veli kuidagi lükkas ja tuu pudru, söepudru, lätt kõik peale tüdrukulõ. Tä saa mustas ja lähväq jõe äärde sis mõskma. Ärä ikka peät mõskma, nii ei saa jättä!
Mõskvaq sääl sis tükk aigu. Veli sis om kaugõmbal, tuu hõikas sis: “Kas olõt juba puhas ja valgõ kui vee vaht?”
“Ei olõ viil.”
Tükü ao peräst jälle hõikas: “Olõt sa puhas ja valgõ kui vii vaht?”
“Ei olõq!”
A toda kuuld vanapagan kah, toda hõikamist. Ja hakkas ise ka hõikama sis säält puhma takast. Ja hõikas korra juba ärä – tüdruk ei ole viil puhas. Aga sis, kui hõikas vanapagan, sis tüdruk ütles: “Jah, maq saa puhtas!”
Vanapagan lätt ja võtt tuu tüdruku ja vii enda poolõ.
Veli hõikas iks ja hõikas et: “Kas sa olõt jo puhas?”
Ei, keegi ei vasta. Ei midägi! Läheb sis sinnä vaatama. Ei kedägi olõ! Ikk sääl sis mättä otsan: “Sõsarõkõnõ kaonu, mis nüüd saa?”
Tulõ jälle kaval rebäne: “Tere! Mis sa ikõt siin?”
“No mis ma-i ikõq – sõsar kattõ ärq!”
“No kohe sul tä kattõ?”
“No ma-i tiiä. Tä tulli hinnäst mõskma ja nüüd inämb ei olõ!”
“Äh, ma tiiä küll: sis tuu vanapakan vei ärä hindäle. Läämi kaema!”
“No läämi!”
Läävä sis vanapagana maja mano. Sellel olĺ käro üten – rebäsel. Pand sis poiśkõsõ sinnä käro pääle ja lääväq aknõ ala. Tarõh muidugi tuu sõsar sis vanapaganaga sääl. Vanapagan and sõsarõlõ tüüd ja kõnõlõs.
Äkki ütles sõsar õt: “Kullõ, väläh om kiäki!”
“Ah, ei olõ kedägi! Tuu maq siin hingä kõvastõ.”
Veitkese ao peräst sõsar jäl ütles: “Kuulõ, om keäki välän!”
Lätt sis vanapagan kaema. Kaes: om jah käro, ja surnu ka pääl! – A rebäne inne jo üteĺ poiśkõsõlõ, õt: “Saq olõq vaiki ja nigu surnu, et ärq sa liigutagu-i hinnäst!” – Nii, vanapakan tulõ vällä, surnu mis surnu. Taa tulõ õks är matta, matmata ei saa jäiäq, ku tä siiäq om tuudu. Ei tiiäq, kes taa om? No ei tiiäq.
No matussit kõrraldaq – a vaja õlut tetäq. Vanapaganal olĺ juba inne ka sulasit ja. No: “Teemi õlut.”
“Kohe mi teemi?”
“Häää, tiiät, no parembat vaati küll ei olõq ku mu kõtt! Teemi mu kõttu õlle!”
“Nooh, teemi!”
Sis sulasõq pandvaq kiviq… – Vaat piät inne är haudma tulitsõ kiviga, muidu lask lõhna mano. Et noq: “Mi havvumi sis ärq.”
“No haudkõq.”
Ajavaq kiviq tulitsõs jaq laskva sis vanapaganalõ kõttu. “Oi, kuum om!”
“Oh, olõ-i midägi, är sa liigutagu! Asi lätt vist halvastõ, taa õlletegemine lätt luhta meil niimoodu, ku sa liigutat! Oodaq, mi köüdä sinnu pingi külge kinni!”
Ja köüdiq sis kõvastõ nüürega vanapagana sinnä pingi külge kinni ja lasiq tõsõ kivi kah kõttu, et õks häste hauduq – muido saa-i hää õlu. Aga tuu olĺ väega kuum juba. Ja sis lätś kõgõ pingiga ja aknõga mõtsa poolõ.
No jaa, peremiis läts vällä – et noq tulgõq nüüd kyik sisse! Läts rebäne sisse ja tulĺ poiśkõnõ üles ja sai sysarõ kätte. Võtsõvaq käest kinni ja lätsiq kodo poolõ minemä. Ja niikavva olĺ paabakõnõ ka teedakõsõga kodo tulnuq ja kyik olliq nii ynnelikuq ja omma täämbätse pääväni ynnelikuq, ku olõ-i viil är koolnuq.
ERA, DV 579 < Võrumaa, Meremäe v, Talka k – Risto Järv, Karin Krondel, Reeli Reinaus < Maidi Tammik, snd 1929 (2004).
[Ee 327H*]
