Isal olĺ kolm poega. Ja sis tä mõtõĺ ja üteĺ kõõ poegadele et: “Ku ma ar surõ, sis tulgõq järjest nii: kykõ inne vanõmb poig tulgõq üüse, olkõq edimäne üü minu juures haua juures, ja sis ku teine üü, sis teine poig, ja viimäti sis kolmas poeg!”
A tuu kolmas olõ-s nii tark. Tuud peiq naaq tõsõq torokõsõst vai lollibakõsõst. Ja sis ku är suri, sis olĺ palĺo tegemist. Ja sis matiq esä arq, ni noil olĺ tegemist ni nuuq ütliq: “Mine no, noorõmb, mineq no saq sinnäq havva pääle! Lää-i mi minemä.”
Läts havva pääle, ni üüse küüs’s esä säält havvast õt: “Sa olõt no vanõmb poig vai?”
“Olõ-i, ma olõ noorõb.”
“No sis ma kingi sullõ kuldhobõsõ ja ma anna piibari üteh. Sis ku sedä piibarit puh’t, sis tulõ tuu hopõn vällä ja sis andsõvaq nuuq rõivaq ka sullõ sälgä, mis hobõsõ pääle minnäq. Et sis saa sullõ.”
Ni tuu sis midägi, tuu sai tuu piibari, ni pand sinnä piibari mõtsa hau sisse jaq läts kodo. Lausu-s sõnnagi tõisilõ velile.
Saa tõine üü. “Kuulõq, mineq no saq! Sa jo olli eelä üüse ka! Mineq no sa täämbä üüse kaq!”
Ja sis tõõsõ üü, sis kah tulĺ jäl tuu kolmas poig. Jäl küüs’s esä õt: “No, õt sa olõt no tõõnõ poig vai?”
“Olõ-i, ma olõ noorõb poig!”
“No sis ma anna sulle säntse piibari jäl, et ku sa sedä puh’t, sis tulõ sul hõpõhopõn vällä, ja sis saa hõbõdsõq rõivaq ka sullõ sälgä, ja sis saat tuuga sõitaq!”
Ni tä jäl võtt kõik nii häste ja võtt piibari, pand jäl mõtsa hau sisse ja lausu-s jäl kotoh tõisilõ velile sõnnagi.
Ku tuu kolmas [üü], sis inäp kiäki lää-s: sis tä pidi eś minemä jo. Täl olĺ jo minnäq sis üüse sinnä vahtma. Lätt sis. Tuu küüs’s, esä, jäl õt: “Noh, sa olõt sis kolma[s]?”
“Jah, ma olõ kolmas poig!”
“No sis ma anna sullõ piibari, tulõ sul teemanthopõn vällä ja teemandi rõivaq kaq, ja sis saq saat tuuga sõitaq!”
Sis tä lausu-s tuust ka synna, ni pand sis tuu piibari… A vaehtõpääl olĺ sääne lugu, õt kunigas olĺ… Nõid – kunigal olĺ väega illoś tütar – tahtsõ tuud kunigatütärd naasest. A tuu tütär es lääq. Ja tuul nõial läts nii süä täüs ja nõid tä sinnä korgõ, maailmadu korgõ mäe, klaasidsõ mäe otsa. Täl, kunigal nii miil haigõ, õt: “No ütleq, kuis ma tuu kätte saa säält, tuu tütre? Õt mõtlõq, ei kiäki saaq sinnä klaasimäe otsa!”
Ai tuu maailma…, kutś kyik uma kunigarahva kokko, õt “Tulkõq, av’tagõq! Vast saavaq kiäki sääl tälle mano minnäq!”
Tuu kats veljä kah kuuliq tuud ja nuuq ka lääväq, ja tuu üteĺ… – “Är noq! Tulgu-i saq! Kuis saq… Mineq raoq haku sa mõtsah!”
A tuu läts mõtsa niq puhk piibarit. Niq tulĺ kullanõ hopõn vällä. Istõ, kulladsõq rõivaq sälgä, ja tä ka läts sinnäq. Ni timmä tunnõ-s inämb umaq veleq kah. Ja sis pruumõ minnäq tuud kunigatütärd pästmä. Hüä hulga sõit arq. Es saaq! Tulĺ õks tagasi tullaq!
Õdagu naaq kynõlõsõq – tõõsõq veleq: “Olĺ tükk külh! Üts tulĺ kulladsõ hobõsõga!” – Umaq veleq, näet: “Üts tulĺ kullasõ hobõsõga, jaq es jovvaq minnäq! Või olĺ illos ja kulladsõq rõivaq olĺ säläh!” Niq midägi. Ni tä lausu-s sõnnagi, et timä käve.
Saavaq tõõsõ päävä jäl üte sõna… – Nuuq et: “Sa lää-i! Sa mineq no õks mõtsa, raoq haku!”
Lätt jälq mõtsa ja puhk sis hõpõst piibarit. Tulõ hõpõnõ hopõn vällä ja hõpõdsõq rõiva ka sälgä. Ja lätt jälq, proomsõ sinnä sis kuniga tuud tütärd minnäq pästmä. No tuu sõit jo pia poolõni arq! Ni ka õks es jõvvaq [üles], tulĺ tagasi.
Ni õdagu õnnõ kynõlõsõq õt: “Mõtlõq kah! Üts olĺ hõpõdsõ hobõsõga ja hõpõdsõq rõivaq säläh! Tuu ka es jovvaq!”
No läts kolmas… Kunigas, tuu jäl üteĺ: “Tulkõq ikka kokku kyik, õt sis… Muido ei saaq! Õt no vast mi-ks jovva taad kui är pästäq!”
Noh, lätsiv kokko tõõsõ päävä. Tä võtt sis jäl teemantipiibari ja puhkõ tuud. Sai teemandihopõn. Ja mõtlõq, tuu sõit kohalõ nigu mürähti õnnõ tuu tütre mano! Ja tütär sai nii hää miiĺ ja tuu tsusaś kõrraga uma sõrmusõ tälle sõrmõ. Ja sis õt: “Sa olt mu pästjä!”
Ku tä alla läts, sis tä lää-s kõrraga sinnä taha… kuniga takah. Sis naksiq umaq veleq kah kaema õt: “Kuri, taa om taa! Mi veli! Õt kuis tä nii?!”
A täl olĺ nii, õt kunigas ütel, sis tä annab tütre naasest toolõ, kes tuu päst timä. Ja sis kunigatütär näütäs, kellele tuu sõrmuse and ja tuu näütäś sis tuud sõrmust…
Myni üteĺ: “Väi olõ-i taa! Taa noq…! Kaeq kedä no võtt mehest hindäle vai?!”
Aga nii olĺ lubat ja nii olĺ tett. Ja saigi tä sis kunigatütre hindäle naasest.
ERA, DV 586 < Võrumaa, Meremäe v, Vasla k – Risto Järv, Anete Kruusmägi, Asko Želudkov < Neti (Natalie) Sõrmus, snd 1922 (2005).
[ATU 530]