Esäl-imäl olle kolm tütärd – noorõmb, vanõmb, keskmine – nii mis [jutusõh] alati om olnu. Ja ütel ilosal hääl päiksepaistõlisõl suvõl lätsiq maaśkit korjama mõtsa nuuq tütärlatsõq. Noorõmb olĺ väiga virgakõnõ ja sis tuu lassõ nii maaśkit koŕada õt, mis sai, ni koŕaś.
Saieq nääq raiesmiku pääle, tä lää-s säält edesi. A keskmäne ja vanõmb tütär, nuuq viisi-s sääl naid väikeisi maaśkit naadaq korjama. Nuuq lätsiq parembit otsma. “No naka-i mi ńoid väikeisi…, mi läämi kohegi kavvõmbahe, kos ommaq suurõmbaq maaśkaq!”
A tuu koŕaś, jäi ütsindäq korjama, koŕas ruttu, ruttu noid väikeisi, ja timäl sai jo korvikõnõ täüs. Ja kai, õt ma naka-i siist kohegi minemä, ma ooda nuuq ka ar, küll tulõvaq. Nuuq tulõvaq ja olõki-i korviq näil täüs, õnnõ perä pääl ommaq. Ja kaesõq, õt noorõmbal tütrel korv täüs ja meil…
Tihka-i kodogi minnäq! Ja kaiq niimuudu õt, mõtliq esihindä vahel õt: “A tapami tä arq! Võtami maaśkaq arq.”
No ja nii, õt tapsõgi arq, ja võtiq maaśkaq arq. Ja lääväq sis… A inne nääq… – Koes nääq [sysara] pandvaq? Sinnä tii viirde panniq. Panniq ja sis kaibiq havva ja istudiq kõokõsõgi pääle.
Lääväq kodo ja esä-imä küsüseq õt: “Koh noorõm tütär om?”
“Tiiä-i mi. Timä käu-s miqka üteh – mi käve kavvõmbahe, timä jäi sinnäsamma raiesmikku. Mi ei tiiäq timäst midägi.”
A sääl küla seeh olle õdagu määnegi simman kaq. Ja sis esäl-imäl veiga süä vaĺtas – ja nuuq lätsiq simmanilõ – keskmäne ja vanõmb tütär. A säält sõidiq – vanast kutsuti neid suureq säksaq – kaubameheq sõidiq müüdä ja sis raiq tuu kõokõsõ maahagi, mis nääq sinnä istudiq. Väega ütsik illos kõokõnõ olĺ ja raiq kõokõsõ maahagi ar. Ja meistrimeheq, kaibiq kandlõpuu. Teiq kandlõ säält.
“A kohe mi läämi? Vaja üüsest minnäq. Hummõn taha edesi minnäq, õt ildanõ aig om.”
Ja lätsiq naaq sis ja saiqki õkva tuu talo poolõ üüsest, koh tuu tütrekene ar tapõti.
Naaq sis naksiq mängmä tuud kandlõkõist, kaupmeheq, ja tuu kandlõkõnõ laulsõ niimuudu – mängse nagu synnuga:
“Sysar minno ärä tappis,
ärä tappis, maalõ mattis,
maalõ mattis no maŕavaka,
mattis suurtii viirde
laia tii lainillõ.
Sõitsõ müüdä säält suurõ śaksa,
kaldu müüdä kaubamehe,
raie maaha tuu kõokõsõ,
kaibi kandlõpuukõsõ.”
No ja kogu aig niimuudu tä mängse, ja laulsõ tuu kandlõkõnõ. Ja imä üteĺ nii õt: “Andkõ mullõ ka, ma ka taha kullõldaq taad laulu!”
No ja imä käeh ka niimuudu laulsõ. (Ma naka-i joht kordama taad laulu, muido läheb väega pikäle.) Ja sis imä käeh ka niimuudu kandlõkõnõ laulsõ. Esä üteĺ: “No imä, et ku sullõ lauĺ no niimuudu, äkki laul mu käeh kaq!”
Ja esäkesel kah laulsõ niimuudu kandlõkõnõ:
“Sysar minno ärä tappis,
ärä tappis, maalõ mattis,
maale mattis no maŕavaka,
mattis suurtii viirde,
laia tii lainillõ.
Sõitsõ müüdä säält suurõ śaksa,
kaldu müüdä kaubamehe,
raie maaha tuu kõokõsõ,
kaibi kandlõpuukõsõ.”
Mõlõmbaq esä imäga ikiq. Ja sis tulliq simmanilt kodo nuuq tütärlatsõq kaq – keskmäne ja vanõmb tütär. Ja esä imäga ütliq et: “Näet, kui meile niimuudu kandlõkõnõ laulsõ, õt võtkõq ti ka, laskõq niimuudu lauldaq kandlõkõsõl! Õt näet, olõ-i noorõmbat tütärd õiq.”
No ja sis andsõ inne keskmätsele tütrele. Kannõl vakka, es laulaqki es.
Ja täl tuu keskmäne tütär sis… No nääq olliq närviliseq jo, tiidseq, õt patuga om kokko saanu. Ja andsõ sis vanõmbalõ tütrele: “Kae no, kas sul laul?”
Ja sääl ka laula-s õs.
No sis esä imäga jäiqki mõtlõma õt: “Odot, õt siin või ollaq määnegi viga! Õt naaq vast ommaq ar tapnu.”
Ja esä üteĺ: “Või, kos meil tütär? Õt võtami tuu kandle vahtsõst viil hindä kätte!”
Võtiq jal kandlõkõsõ hindä kätte, õt võibolla kandlõkõnõ no hukah om? Kandlõkõnõ naaś kõrraga laulma:
“Sysar minno ärä tappis,
ärä tappis, maalõ mattis,
maale mattis no maŕavaka,
mattis suurtii viirde,
laia tii lainillõ.
Sõitsõ müüdä säält suurõ śaksa,
kaldu müüdä kaubamehe,
raie maaha tuu kõokõsõ,
kaibi kandlõpuukõsõ.”
Ja sis esä ütligi et: “Olõ-i midagi – et naaq ommaq ar tapnu!”
Ja sis tunnistiq eś nääq üles, õt ar ommaq tapnu.
Lõpp.
ERA, DV 597 < Võrumaa, Meremäe v, Tepia k – Risto Järv, Reeli Reinaus < Aleksandra Leppoja, snd 1935 (2006).
[ATU 780]
