Teeda läts randa kallo perrä. Sai kalaq, pandsõ kotiga kalaq rii pääle, pandsõ rii pääle ja nakaś kodo sõitma.
Rebäsel olĺ kõtt väega tühi ja repän mõtõĺ õt: “Oot, ma petä taa teeda ärä!”
Visaś tii viirde pikäle ja teeda kaes: “Oi, repän om tah! Taast saa mu naaselõ hää krae kas’kalõ.”
Visaś rebäse rekke ja eś nakaś kodu poolõ minemä. A repän muudkui piĺsõ ja piĺsõ noid kallo säält kotist maaha. Ku kyik kalaq saiq maaha är piĺtus, sis hüpas eś ka maaha.
Teeda lätś kodo, ütles: “Paaba, mińq tuuq kalaq tarrõ! Ma tõi sullõ kas’kalõ krae kaq!”
Paaba lätt kaema – olõ-i kraed, ei olõq kallo.
Repän koŕaś nooq kalakõsõq kokko ja sis nakaś näid süümä.
Tulõ susi. Soel ka väega talvõl kõtt tühi, väega süvväq taht ja ütles: “Repän, annaq no mullõ ka üts kalakõnõ!”
Repän ütles: “Hüä – ma püvvi eś! Mińq püvväq sa kaq!”
“A kuis sa püvvide?”
“A vot tsussi hanna jäämulgust sisse ja oodi nikavva, kooń kalaq tulliq otsa. Tõmssi vällä ja sai, näet, nii palĺo kallo.”
Nooh, susi läts ka sis õdagu – kõtt väega tühi ja – sääl järve pääle. Naaseq käveväq vii perrä, olĺ mulk tettü. Timä pand ka sis õdagu uma hanna säält läbi iämulgu sisse. Jäi uutma. Uut, uut. Üüse olĺ nii kõva külm, õt soe hand arki külmi sinnä iämulku.
Naaseq tulõvaq järgmine päiv vii perrä. Muidogi kes paarigaq – see kannipuiega. Ja tulõvaq ja kaesõq õt, susi istus tuusama mulgu pääl, kost nääq vett võtvaq. Võtivaq kannipuuq – oi nääq utivaq tuud sutt, niivõrd utiq, õt utiq kohe! Susi rabõli, rabõli. Lõpus jäigi hand vette ja eś sai minema. A sai hää tümäka kah. Nii kõvastõ pesti tedä ärä. Ja olĺ väga õnnõtu.
Lätt sis rebäse mano, ütles õt: “Näet, naaseq tullivaq, aiq ar. Kallo õks olĺ palĺo, jõvva-s hannaga vällä tõmmada, aga naaseq tulliq ja pessiväq minno väega…”
Repän ütles: “Sis om halvastõ külh!”
A repän olĺ no kõtu nii täüs söönüq, õt täl kõtukõnõ valut ja ütles õt: “Ma olõ ka veiga haigõ. Jõvva-i inäp minnäqki!”
“No ma olõ küll ar pestü, a tuĺq ma võta sinnu selgä ja vii sinnu edesi.”
Repän laul õt:
“Tõbinõ kand terveht,
tõbinõ kand terveht,
tõbinõ kand terveht.”
A muidogi susi saa-s tuud arvu ja kandsõ pääle tuud rebäse-tükkü.
– Nii õt repän olĺ kavvaĺ ja õga kõrd püüdse õks midägi vigurit tetäq.
ERA, DV 598 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Reeli Reinaus < Veera Hirsik, snd 1927 (2006).
[ATU 1+2+4]
