Sääne asi jah, et peremehel lätsiq hainaq otsa hobõsõlõ keväjä. Ja üteĺ hõbõsõlõ õt: “Midägi saa-i, mineq sa eśq süüq mõtsa veerest, otsiq hindäle süvväq! Otsah om.”
Hopõn läts kah. Läts ja sei sääl. Tulõ susi mõtsast vällä õt: “Süvväq taha. Ma süü su arq!”
Hopõn ütlenü: “Mis sa minnu süüt, ma olõ veiga kõhn no! Oodaq! Ma süü siih, ku ramm’sabast lää, sis süüt! Saa rohkõmb!”
Susi läts mõtsa tagasi. Hopõn tulĺ kodo. Üteĺ sis peremehele õt: “Panõq mul tagajalaq höste terävähe rauda ja palmidsaq sis hand kossa ja tõrvaq ar ka!”
Peremees tekk ka nii.
Tõõsõl pääväl jäl läts hopõn sinnäsamma süümä. Tulõ susi vällä õt: “Õi, õt veiga taha süvväq, jõvva-i inäp kannahtaq! Ma õks süü su arq! Kuast otsast ma alosta?”
“Alostaq no tagaotsast! Ma edeotsaga viil süü, sis lää ka säält ju kuigivõrd ramm’sabast.”
No nii. Naaś kah sis tagaotsast, lei sis hambaq sinnä hanna sisse, õt tõmmadaq hobõst maahha. Jäiqki hambaq sinnä külge. Ja hopõń sis kodo pakku. Ja nüüd tagajalaga, nüüd tuu rauduga sis soelõ kõttu ja kõttu, kõttu ja kõttu.
A repän mõtsa veeres kaes ja ütles: “Tsäh, tsäh, kos võsavillem viiäs ka kerigu kõrvalõ!” – Noh, nagu surnuaida.
A hunt üteĺ sis niimuudu õt: “No oodaq, oodaq sa kuŕa kuldsilm! Ku ma siiht vallalõ päse, ma sullõ pätsi küdsä!”
No es päseqki vallalõ. Vei sis… – juusk sinnä kodo. Sis peremiis võtt suurõ saiba ja tapṕ soe ärä ja nilǵ naha arq. Möi naha arq ja sis tuuga ost hobõsõlõ hainu, ni elätseq täämbätse pääväni.
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Tiirhanna k – Risto Järv < Mihail Kooser, snd 1923 (2004).
[ATU 47A]
