Imä tekkse süvväq ja latsõq väigä nälätseq: “Imäkene, imäkene, süvväq taha!”
“Ooda no ooda, kyik saavaq, kyik saavaq! Kiäki jää-i ilma!”
Ja vanaimä esi tekkse sis tuud panń kuuki. Tekkse kohetusõ valmis. Pandsõ tuu panni pliidi pääle. Rasv kõik tsärisi ja tsiukõ katõlõ poolõ. A latsõq sääl nälädseq. Nälädseq ja tatidsõq ka viil. Saisva man: “Imäkene, imäkene, anna no mullõ ka üts panń kuuk!”
“Ooda, ooda, ooda, saq ka saat! Kyik saavaq, kyik saavaq, kiäki jää-i ilma!”
Noh, pann olĺ jo väiga tulinõ. Panti tuu kohetus pääle. Üts puuĺ jo häste pruun. Käändse tuu tõõsõ poolõ… Ja vanaimä tahtsõ sis tuud panni nii visada kah – nigu õks visati pliine. Ni kuuk sattõ üte küle pääle, ni ärki nakaś viirdümä!
Latsõq ja imä takah kyik: “Ooda, ooda! Kos sa läät, kos sa läät!”
A tuu kuuk muudku viirdü, viirdü, viirdü mäest ala. Latsõq kyik rüükeh takah. A kuuk olĺ väiga kipõ. Nuuq olliq nälädseq, nuuq jõvva-s joostaq.
Läts sis koogikõnõ. Koogikõnõ viirdüs, viirdüs, jõud mõtsa mano. Tulõ jänes vasta: “Või ku hää hais! A mis taa om? Panń kuuk! Kulõq, panń kuuk, ma süü su ärq!”
“A kos sa minno ärq süüt? Säidse last ja imä juuskva mul takah, saa-s minno kätte, sis saq, hõkatś, saat mu kätte?!”
Ja pand edesi.
Tulõ vasta repän: “Või, ku hää! Panń kuuk, panń kuuk! Tulõ siiä, ma süü su arq!”
“A no kos sa süüt? Imä, säidse last juuskva takah, jänes ka juusk takah, saa-s minno kätte, sis sa saat minno kätte!?”
Pand edesi.
Viirdüs, viirdüs, jõud sis mõtsa. Tulõ susi: “Kulõq, panń kuuk, panń kuuk! Tulõ siiä, ma süü su ärq!”
“Saq süüt mu ärq? Imä ja säidse last juuskva takah, jänes juusk takah, repän juusk takah, saa-s minno kätte, sis sa saat minno kätte?!”
Pand edesi.
Tulõ kahr: “Või, ku hää hais! Panń kuuk, siih mõtsah?! Ma süü taa ärq!”
“Sa saa-i minno kätte! Imä ja säidse last juuskva, jänes juusk, repän, susi – ja sa, kahr, mõtlõt minno är süvväq? Ilmahki ei saa minno kätte!”
Pand edesi.
Ja tulõ mõtssiga. “ńoh, ńoh, ńoh, mis sa siin tiit?”
“A ma viirdü siin.”
“ńoh, ńoh, ńoh, läkiq üteh minemä!”
Naksiqki astma, tsiga ja panń kuuk. Läävä, läävä, läävä. Maru hääd haisu tulõ. Tsiga taht kah veitkese hampsada. A no kuis sa hampsat noq? Läävä, läävä ja tulõ suur mualump vasta. Panń kuuk ütles: “Ma-i saaqki üle!”
“No mille sa saa-i? Tulõ mu nyna pääle!”
“Su nyna pääle?”
“A no mille tuu saa-i tulla mu nyna pääle? Ma vii su üle!”
Ja lätski panń kuuk nyna pääle. Läts sis tsiga lumpi müüdä, jõud keskele. No nii hää hais! Tõmbas nynaga ja tege – hamps! Puuĺ pliini sai kätte, a puuĺ läts mutta.
Ja tuust aost pääle nuuq tsiaq sääl mua seeh püherdäse ja otśva tuud tõist puult.
ERA, DV 575 < Võrumaa, Meremäe v, Obinitsa k – Risto Järv, Karin Krondel, Kati Taal < Terje Lillmaa, snd 1970 (2004).
[ATU 2025]
