Saatõs
Śoo DVD sai algusõ korjamiskäügest, midä mi Tarto Pääkooli rahvaluulõ opjidõga aastil 2004–2006 Setomaal tei. Mi tsiht olĺ koŕada rahvajuttõ, innekyikõ jutussit – nuil käügel trehvsi palĺo häid inemiisi, kiä ommaq muinasjuttõ kuulnuq uma vanõmbilt-vanava-nõmbilt, kynõlnuq ummilõ latsilõ-latsõlatsilõ. Jutussidõga sai vanast täütäq eski terve õdagu, tõõnõkõrd võidsõ jutusõajaminõ vinnüdä kogoni nii kavvas, õt jutusõajaja inämp es jõvvaq ja tä pidi appi kutsma “valgõ härä“. Nuuq, kellega mi trehvsi, olliq hüä meelega nõuh jutuq lindi pääle kynõlõma arhiivi jaos. Jutusõq, midä mi kuuldaq sai, olliq nii ilosaq, õt viimätsel korjamisaastal tulĺ mõtõh koŕatut tõisiga jakaq ja pilti võet jutussit tõisilõgi kaiaq andaq. Aastil 2007–2008 lätsi mynõgi jutusõ-ajaja mano tagasi, õt jutus śoo DVD jaos parembahe vahtsõst üles võttaq. Inämb ku paarisaast jutusõst sai plaadi pääle valit kats tosinat luku ja üts liisna, koh jutusõajaja om appi võtnu nukuq.
Jutuq pajatasõq küll lännüst elost-olost, pakvaq mõnõh paigah vanaperätsit eloseiku (näütüses jutah “Lina elolugu”, “Küna”, “Rebane petab vareselt sõira”), a siski ommaq nii jututegeläste vahelitsõq suhtõq ku jutta mõttõq elolitsõq ka täämbä. Inämbjako näid jutta tundvaq ka tõõsõq rahvaq (śooh vihuh om jutusõ lõpuh ar tuud jututüübi nummõr rahvusvahelitsõh jutusekataloogih ATU), mynd juttu tiidväq õnnõ setoq (“Söepuder”, “Upa pite taivahe”). Juttõ kullõldõh piät arvõstama, õt XXI sajandi Setomaal kuulõ-i sukugi õnnõ seto kiilt, sagõhõhõ kynõldi meile jutta seto keeleh ja kiräkeeleh segi, tõõnõ kõrd puhtah kiräkeeleh. Jutustajaq mõistvaq mõlõmbat kiilt – nii kynõĺ üts jutusõajaja meile edimäst kõrda jutu seto keeleh, a tõõsõ kõrra – pildivõtjahe – kiräkeeleh. Kyik jutuq olõ-s kynõlõjil ütteviisi höste meeleh, sagõhõhõ olliq jutusõajajaq umma juttu (vai jutta) kynõlnu viimäte mitmit aastit tagasi, mynikõrd eśki kümnidõ aastidõ iist.
Rahvasuuh olõ-i jutal sukugi kygõ “päälkirja”. Kui jutusõajaja päälkirja esi kasut, omtuu alalõ jätet, muido olõ mi päälkirä püüdnü valliq jutustaja üteld synno seest.
Kiä taht, või juttu kullõldõh-kaijeh appi võttaq seto- vai eestikeelidseq pildikiräq. Inemise jutt om tõistsagamane, ku kiräpildih mi olõ harinu lugõma. Pildikiŕost ommaq vällä jätedüq tähendüseldä täütesynaq, ka jutu man ette tulõvaq syna- ja jutujaku-otśmisõq, miä lõpuni lää-i: ku jutusõajaja hindä juttu parandas, om kiräh viimäne parandus. Kiä taht nätäq täpset synasynalist kirjapanõkit, löüd tuu internetist aadressil: www.folklore.ee/UTfolkl/mj/valgeharg.
Seto keele pildikiräh ommaq toimõndajaq paremba arvusaamisõ peräst mynikõrd nurksuluh mano pandnu tähti, synno ja seletüisi. Kiräkeele pildikiŕoh olõ-i kyikõ juttu avalikus tett, a siski om püüt kinni pitäq tuust, midä jutusõajaja tahtsõ üldäq. Mynõvõrra om vähändet seto keele perätsit syna meelütüslõppõ (rebasekene > rebane jne). Kellele parembahe miildüs raamadutekst, nuilõ saa pildikirjo setokeeline osa kätte ka paprõ pääl śooh vihuh.
A kimmähe tasos jutust miilde jättäq ja edesi kynõldaq õnnõ kullõmisõ-kaemise perrä – nii, kui tuud vanastõ jo tettigi.
Palĺo teno: Paul Binding, Mairi Kaasik, Andreas Kalkun, Piret Päär, Reeli Reinaus, Mari Sarv, Kärri Toomeos-Orglaan
Kykõ suurõmb teno kyigilõ kogomisretki kaaslaisilõ 2004–2006.