1.

Upa pite taivahe

Upa pite taivahe

2.

Kunigatütär klaasidsõ mäe otsah

Kunigatütär klaasidsõ mäe otsah

3.

Söepuder

Söepuder

4.

Hobõsõ vanus kabja all

Hobõsõ vanus kabja all

5.

Susi ja hopõn

Susi ja hopõn

6.

Rebäne varastas kalaq

Rebäne varastas kalaq

7.

Repän taht naardaq

Repän taht naardaq

8.

Rebane petab vareselt sõira

Rebane petab vareselt sõira

9.

Kana sittõ palo pääle

Kana sittõ palo pääle

10.

Pümme susi

Pümme susi

11.

Tõrvanõ härg

Tõrvanõ härg

12.

Rebäne hanõkaŕah

Rebäne hanõkar´ah

13.

Küna

Küna

14.

Vaenõlats üüse sannah

Vaenõlats üüse sannah

15.

Lina elolugu

Lina elolugu

16.

Rikka mehe kolm soovi

Rikka mehe kolm soovi

17.

Sysar kandlõs

Sysar kandlõs

18.

Kuninga varandusõ perija

Kuninga varandusõ perija

19.

Kuningatütre naarutamine

Kuningatütre naarutamine

20.

Susi ja säidse kidokõst

Susi ja säidse kid´okõst

21.

Panńkuuk

Panńkuuk

22.

Vahakarva kanakõnõ

Vahakarva kanakõnõ

23.

Herneq ei lääq kotti

Herneq ei lääq kotti

24.

Valgõ härg

Valgõ härg

Liisna jutt

Kassikõnõ ja kanakõnõ

Kassikõnõ ja kanakõnõ

Kuninga varandusõ perija

Jutustas Liisi Jõesuu

Kae

Üks lesknaine elas ja talle sündis poeg. Sündis poeg, poeg oli täitsa tähtkujudega: otsa ees oli päikese kuju, ja seal taga oli kuu kuju, ja muu keha oli kõik tähtede täis – tähtede kuju. Ja siis üks tark ütles niiviisi – sai kõik teada – tark ütles: “See saab väga rikas – et see piät kuninga varanduse perija olema.”

Ja sis jutt läks nii laiali. Sis kuningas tuli selle naise juurde. Ütles naisele et: “Anna mulle see poeg ära! Sa ei jõua kasvatada, et mina kasvatan ise.” (A ta tahtis ära surmata!) “Et ma ise kasvatan.”

Naine ütles: “Kuidas ma sulle ikka annan teda? Siis mulle ei jää ju kidagi! Ei, ma ei taha anda!”

Ja ikka kuningas käis niivõrd pääle – naine andiski see poja ära.

Ja kuningas läks kodu ja tekk kasti. Ja siis pani vette, Piusa, viskas Piusa…

Aga Piusas oli veśkivi, nagu vanasti oli. Siis vee peal oli veski – vanasti oli ju! – nüüd on see elektri pääl. Ja siis vaatavad, et mis asi too on, et vett mööda tuleb valge jupp. Ja siis veskimöldri üteĺ: “Pidage kinni! Et mina annan oma paadi.”

Võtid paadi, ja kui tuli, võtid kinni – et väikene häälekene sees on! Võtid lahti – laps sees. Aga siis veskimölder ütles et: “Mina ei anna seda kuhugi, seda laps! Ma võtan iseendal kasvatada.”

Ja hakkaski kasvatama. Kasvatas ar nii kaua, ku poiss sai kaheksateist aastat vanaks.

Ja siis juhuslikult läks see kuningas möldri juurde, niisama külla. Ja siis ütles möldrile: “Vai, kus sul tore poiss!” (Tema ei mõtelnud siis, et see ongi see poiss. Tal ei tulnud pähe seda.) “Oi, kui tore poiss sul on!”

Aga mölder ütles: “See tuli vee pealt minule õnn – ilus poiss!”

A kuningas siis hakkas juba jobisema, et mis nüüd saab. Ja kuningas järsku mõtles ära: “Aga kuule, kas see oleks nii hea, et ma kirjutan kodu kirja oma perele, ja et see poiss viiks ära see kirja? Mul ei ole aega, ma tahan teiseh kohah ka käia.”

Veskimölder ei mõtelnud selle peale midagi. Ta ütles: “Olgu!”, poisile et: “Lähed?”

Poiss ütel: “Lähen.”

Ja poiss läks seda kirja viima kuninga kottu. Läks läbi metsa. Eksis ära, sai ühte majja. Ja seal majas pandi teda magama. Ja võtsid selle kirja ära ja lugesid ära, et: “Kui saade selle kirja kätte, siis tapa ära!”

Aga nad kirjutasid: “Kui kirja kätte saade, sis tekeq pulmaq!”

Ja olĺgi niiviisi. Saivaq kirja kätte ja lugesid ära ja tegid pulmaq. Ja kuningas, kui kodu tuli, nii ehmus ära, ja sai krambi endale, suri maha.

Vot niisugune lugu.

ERA, DV 597 < Põlvamaa, Värska v, Perdaku k – Risto Järv, Tiit Sibul < Liisi Jõesuu, snd 1929 (2006).

[ATU 930]