Ilma otsalda olĺ “Valgõ härg” – viil sis sääne [jutus]. A tuud tulõ teil endal kaq üteldä. Et näites kui ma küsü ti käest, et kas ti näiq toda, sis ti ütlet, kas “näi” vai “es näeq”.
Jah, jaa.
No nii, nakkamegi. – Olõt sa nännüq valgõt härgä?
Olen.
Sa olõt nännüq valgõt härgä, ma olõ nännüq valgõt härgä. Olõt sa nännüq musta härgä?
Olen.
Sa olõt nännüq musta härgä, ma olõ nännüq musta härgä. Olõt sa nännüq verevät härgä?
Jah, olen.
Sa olõt nännüq verevät härgä, ma olõ nännüq verevät härgä. Olõt sa nännüq kirivät härgä?
Olen.
Sa olõt nännüq kirivät härgä, ma olõ nännüq kirivät härgä. Olõt sa nännüq valgõt härgä?
Olen.
Sa olõt nännüq valgõt härgä, ma olõ nännüq valgõt härgä. Olõt sa nännüq musta härgä?
Jaa, jaa…
Nii lõpmatuseni…
A kui keegi ütleb, et: “Olõ-õi”?
No sis jälki et: “Sa ei olõq nännüq…”
Jah, ja siis…?
Jällegi ikka niimoodi – edasi, edasi.
Ja seda öeldi sis, kui enam ei viitsitud ajada jutust või?
Kui ei viitsitud jah. – Ja teine on sis jälle nii, et: Nurmkana linnaś nurmõ otsa, lõi muna sõrmõ otsa. See om pi-i-kk, pi-ikk jutus, kui ma timä jäl otsast pääle alosta.
Nurmkana linnaś nurmõ otsa, lõi muna sõrmõ otsa. See om pi-i-kk, pi-ikk jutus, kui ma timä jälle otsast pääle alosta.
Ja niimoodi…
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Tiirhanna k – Risto Järv < Mihail Kooser, snd 1923 (2004).
[ATU 2275]
