Elli sis väikene pujakõnõ vanaimäga sannah. Es olõ näil süvväq egä juvvaq mitte midägi. Vanaimä, tuu tekkse käsitüüd, a pujakõnõ tohkõnd niisama sääl lava all.
Löüdse ütspäiv üte uakõsõ. Kai-kai tuud uakõst, süvväq es kõlbaq, pandsõ sanna lava ala tuu uakõsõ kasuma. Tulĺ vanaimä mano ja üteĺ et: “Vanaimä, ma pandsõ uakõsõ kasuma.”
“Või, hää pujakõnõ, külbse sanna lava ala uakõsõ!”
A tõõnõ päiv tulõ pujakõnõ ja ütles et: “Vanaimä, uakõnõ om jo korgõst kasunu!”
“Või, hää pujakõnõ, uakõnõ jo kõrgõst kasunu!”
A järgmine päiv pujakõnõ tulõ, ütles: “Vanaimäkene, uakõsõl kats lehekest jo küleh!”
“Või, hää pujakõnõ, et oakõsõl jo kats lehekest küleh!”
Järgmine päiv olĺ jo kolm lehekest, vanaimäl jäll hää miil, et kolm lehekest küleh.
No ütel pääväl tulõ sis pujakõnõ ja ütles, et: “Vanaimä, uakõnõ jo lavakorgunõ!”
“Või, hää pujakõnõ, õt uakõnõ lavakorgunõ!”
Ja siis järgmise päävä pujakõnõ tulõ, et: “Vanaimä, uakõnõ jo lätt sanna katusõst
läbi!”
“Või, hää pujakõnõ, et oakõnõ lätt sanna katusõst läbi!”
Ja sis kaes-kaes tuu pujakõnõ, tulõ ütel pääväl joosuga: “Vanaimäkene, a uakõnõ
om jo taivahe kasunu!”
“Või, hää pujakõnõ, õt uakõnõ om taivahe kasunu!”
“A vanaimä, ma lää kae, mis sääl taivah tetäs!”
“A pujakõnõ, võtaq minno ka üteh!”
“A kohe ma su panõ?”
“A panõq kotti! Või, hää pujakõnõ, panõq minnu kotti!”
Pujakõnõ pandsõgi vanaimä kotti. Nakaś tuud upa pite ronima. Roni, roni, a vanaimäl väiga ikäv sääl kotih. “Pujakõnõ, kas taivas paistus jo?”
“Mq-mm.”
No jäl roni, roni, roni. Vanaimäl ikäv: “Pujakõnõ, kas taivast näet joq?”
“Mq-mm.”
No jäl pujakõnõ roni, roni, roni. Väiga korgõl tuu taivas! Vanaimäl nii ikäv, hõikas: “Pujakõnõ, paistus jo taivas?”
“Ahahh,” üteĺ pujakõnõ. Ja ärki sattõ vanaimäkene kotiga taivast alla.
Tiiä-i midägi, pujakõnõ kai külh alla, es näe, kas tappu är, vai mis täst sai. A läts üles taivahe.
A taivah väiga illos: kyik prääńkust majaq ja saiast ja leeväst ahoq, tooliq, majakõsõq.
No pujakõnõ nakaś sis tuud maija süümä. Võtsõ sis prääńkust peräpinki ja sõirast ahjo ja katusõ külest ka võtsõ suurõ tuku ärq.
Süü, süü, ja kullõs: kiäki tulõvaq. A kitsõq tulliq kodo! Pujakõnõ läts ruttu aho ala ja kullõs, et sääl majah üteldäs: “Tiiä-i, kes om käünuq. Näet, mi maija söönüq, ja prääńkust peräpinki ja sõirast ahjo om hauganu suurõ suutävve! Hummõn jätämi Ütssilmä kodo!”
Ja jätetigi Ütssilm kodo. Kyik lätsiq ärq tüüle, pujakõnõ sääl aho all vahis. A [pujakõnõ] laul:
“Uinu, uinu, Ütssilm!”
Ni ärqki jäi magama.
Pujakõnõ tulĺ aho alt vällä. Nakaś jäl süümä, haugaś prääń kust peräpinki ja saiast saina, leeväst olĺ… – Mis leeväst võidsõ ollaq? No leeväst olĺ vast laud. – Leeväst lauda. Kuuld jäl: tulõva keäki, kopin õnnõ om ussõ takah. Läts jälq aho ala.
Kitsõq tulõvaq kodo, kaesõq: Ütssilm makas. Ajasõq tuu ülesse, et: “Kuulõ, tulõq üles! Näiq, kes om käünuq?”
“Ei olõ. Taa laulsõ nii ilosahe, et ma ärqki magama jäi!”
“Hää, hää!” ütliq kitsõq. “Hummõn jätämi Katssilmä kodo!”
Lätsiq kitseq ärq ja tõõsõ hummogu sis pujakõnõ jäl laul:
“Uinu, uinu, Ütssilm,
uinu, uinu, Katssilm,
uinu, uinu, otsani magama!”
Ja ärqki Katssilmä magama jäi.
Pujakõnõ tulĺ vällä, nakas jäl süümä, prääńkust peräpinki, saiast saina, leeväst lauda. Sõi, sõi. Kuuld jäl: kopin. Läts ar ruttu aho ala.
Kitsõq kaesõq: jäl om süüdü, jäl ommaq vargaq käünuq, a Katssilmä makas! “Tulõq üles, milles sa makat?”
“A taa laulsõ nii ilosahe, et ma ärqki jäi magama!”
“Saa-i midägi, hummõn jääs Kolmsilmä kodo!”
Ja jätetigi Kolmsilmä kodo. Kyik lätsiq är tüüle, a pujakõnõ laul aho all:
“Uinu, uinu, Ütssilm,
uinu, uinu, Katssilm,
uinu, uinu, otsani magama!”
Kats silmä jäi magama, a kolmas jäi vallalõ. Pujakõnõ tulĺ vällä ja kits võtsõ tuu pujakõsõ kinni. Nakaś tänni: “Tulkõq ruttu, tulkõq ruttu! Varas käeh, varas käeh, varas käeh! Tulkõq ruttu!”
Kitsõq joosuga kodo. “Ah nii, siin omgi varas!”
Võtiq tuu pujakõsõ, ni visksiq taivast alla.
A tiiä-i midägi, mis tuust pujakõsõst sai! Võip-olla tappu är, a võip-olla eläs täämbätse pääväni.
ERA, DV 575 < Meremäe v, Obinitsa k – Risto Järv < Terje Lillmaa, snd 1970 (2004).
[Ee 328*H]
