Elas väikene pojakene vanaemaga saunas. Ei olnud neil süüa ega juua mitte midagi. Vanaema tegi käsitööd, aga pojakene toimetas niisama seal (sauna)lava all.
Leidis ükspäev ühe oakese. Vaatas-vaatas toda oakest, süüa ei kõlba, pani sauna lava alla selle oakese kasvama. Tuli vanaema juurde ja ütles et: “Vanaema, ma panin oakese kasvama.”
“Oi, hea pojakene, külvasid sauna lava alla oakese!”
Aga teine päev tuleb pojakene ja ütleb, et: “Vanaema, oakene on juba kõrgeks kasvanud!”
“Oi, hea pojakene, oakene juba kõrgeks kasvanud!”
Aga järgmine päev pojakene tuleb, ütleb: “Vanaemakene, oakesel on juba kaks lehekest küljes!”
“Oi, hea pojakene, et oakesel juba kaks lehekest küljes!”
Järgmine päev oli juba kolm lehekest, vanaemal jälle hea meel, et kolm lehekest küljes.
No ühel päeval tuleb siis pojakene ja ütleb: “Vanaema, oakene juba lava kõrgune!”
“Oi, hea pojakene, et oakene lava kõrgune!”
Ja siis järgmisel päeval pojakene tuleb, et: “Vanaema, oakene läheb juba sauna katusest läbi!”
“Oi, hea pojakene, et oakene läheb sauna katusest läbi!”
Ja siis vaatab see pojakene, tuleb ühel päeval jooksuga: “Vanaemakene, aga oakene on juba taevasse kasvanud!”
“Oi, hea pojakene, et oakene on taevasse kasvanud!”
“Vanaema, ma lähen vaatan, mis seal taevas tehakse!”
“Pojakene, võta mind ka kaasa!”
“Aga kuhu ma su panen?”
“Pane kotti! Oi, hea pojakene, pane mind kotti!”
Pojakene panigi vanaema kotti. Hakkas mööda seda uba ronima.
Ronib, ronib, aga vanaemal väga igav seal kotis.
“Pojakene, kas taevas juba paistab?”
“Mkm!”
No jälle ronib, ronib, ronib. Vanaemal igav: “Pojakene, kas taevast näed juba?”
“Mkm-mm.”
No jälle pojakene ronib, ronib, ronib. Väga kõrgel see taevas!
Vanaemal nii igav, hõikab: “Pojakene, kas taevas juba paistab?”
“Jahahh!” ütles pojakene. Ja kukkuski vanaemakene kotiga taevast alla.
Ei teagi, pojakene vaatas küll alla, aga ei näinud, kas sai otsa või mis tast sai. Läks üles taevasse.
Taevas väga ilus: kõik präänikust majad ja saiast ja leivast ahjud, toolid, majakesed.
No pojakene hakkas siis seda maja sööma. Võttis siis präänikust pingi ja sõirast ahju ja katuse küljest ka võttis suure tüki ära.
Sööb, sööb, ja kuuleb: keegi tuleb. Aga kitsed tulid koju! Pojakene läks ruttu ahju alla ja kuuleb, et seal majas öeldakse: “Ei tea, kes on käinud. Näe, meie maja on söönud, ja präänikust pinki ja sõirast ahjust on hauganud suure suutäie! Homme jätame Ükssilma koju!”
Ja jäetigi Ükssilm koju. Kõik läksid ära tööle, pojakene seal ahju all valvab. Aga poiss laulab:
“Uinu, uinu, Ükssilm!”
Ning jäigi magama.
Pojakene tuli ahju alt välja. Hakkas jälle sööma, haukas präänikust pinki ja saiast seina, leivast oli… – Mis leivast võis olla? No leivast oli vast laud. – Leivast lauda. Kuulis jälle: tulevad, kellegi kobin on ukse taga. Läks jälle ahju alla.
Kitsed tulevad koju, vaatavad: Ükssilm magab. Ajasid ta üles, et: “Kuule, tõuse üles! Kas nägid, kes on käinud?”
“Ei näinud. Ta laulis nii ilusasti, et ma jäin magama!”
“Hea küll!” ütlesid kitsed. “Homme jätame Kakssilma koju!”
Läksid kitsed ära ja teisel hommikul siis pojakene jälle laulab:
“Uinu, uinu, Ükssilm,
uinu, uinu, Kakssilm,
uinu, uinu, otsani magama!”
Ja Kakssilm jäi magama.
Pojakene tuli välja, hakkas jälle sööma, präänikust pinki, saiast seina, leivast lauda. Sõi, sõi. Kuulis jälle: kobin. Läks ruttu ära ahju alla.
Kitsed vaatavad: jälle on söödud, jälle on vargad käinud, aga Kakssilm magab! “Tõuse üles, mis sa magad?”
“Aga ta laulis nii ilusasti, et ma jäingi magama!”
“Ei saa midagi! Homme jääb Kolmsilm koju!”
Ja jäetigi Kolmsilm koju. Kõik läksid ära tööle, aga pojakene laulab ahju all:
“Uinu, uinu, Ükssilm,
uinu, uinu, Kakssilm,
uinu, uinu, otsani magama!”
Kaks silma jäid magama, aga kolmas jäi lahti.Pojakene tuli välja ja kits võttis selle pojakese kinni. Hakkas karjuma: “Tulge ruttu, tulge ruttu! Varas käes, varas käes, varas käes! Tulge ruttu!”
Kitsed jooksuga koju. “Ah nii, siin ongi varas!”
Võtsid pojakese ning viskasid taevast alla.
Aga ei tea ma midagi, mis sellest pojakesest sai! Võib-olla suri ära, aga võib-olla elab tänase päevani.
ERA, DV 575 < Meremäe v, Obinitsa k – Risto Järv < Terje Lillmaa, snd 1970 (2004).
[Ee 328*H]
