Elasid üks mees ja naine, nad olid väga vaesed. Ja naisel sündis laps. Aga pidid tööle minema mõisa või rikkasse talusse – või kus nad läksid siis tööle. Mees läks metsa, naine pidi ketrama minema. Ja teised kõik siis ketrasid, temal see laps jäi ristimata koju. Ei olnud veel äragi ristitud see lapsekene hällis. Aga midagi sellele lapsele ümber ei olnud panna, pani siis oma mõrsjarätiku, see on linast kootud ja sinna on siis punased sellised koekirjad tehtud, kus on rist ja kirjad peal.
Aga vanapatt siis käis küla pidi, otsis, kust saaks siis ristimata lapse – et ristitud last ei saa enam ära võtta, aga ristimata lapse saab võtta. Leidiski ristimata lapse. Aga kuidagi kätte ei saa! Küll ta seal õiendas, küll ta seal pusis, et see mõrsjarätik tuleks kuidagimoodi maha hälli ümbert.
Aga see naine läks ja ta unustas ristimärgi ka sinna hälli peale teha. Ja läks sinna tööle, aga võttis niivõrd palju aega, ta ei jõudnud kuidagi koonalt ära lõpetada. Läks väga kaua aega sel naisel seal kedrates neid linu. Aga kui see naine läks, siis ütles ta mõrsjarätikule, et: “Kaitse sa siis mu lapsekest!”
Ja mõrsjarätik sai muidugi aru, aga naine ei teadnud, et mõrsjarätik sellest midagi aru saab. Aga see hakkas siis kuradile jutustama, et: “Sa kuula! Ära hakka, ära võta, ära last veel kuskilt võta! Sa ei või midagi võtta! Sa kuula, kuidas mind tehti!”
“Mida siis, kuidasmoodi?”
No hakkas vanapatt siis kuulama tema juttu.
Ütles et: “Kui mind kitkuti, siis võeti juustest kinni. Kitkuti maa seest välja, siis pandi nugadele. Noad kitkusid mul pead kõik otsast. Siis pandi vette. Ma ligunesin, ligunesin, ja vaatasin, et juba mädanen täiesti ära. Siis tuli peremees, murdis katki, ütles: “Jah, nüüd on hea.””
Vanapatt jälle ütleb: “Ei ole mul aega sind kuulata!”
Aga tema ütleb: “Kuula, kuula, ei saa sa muidu kuidagi minna! Sa pead ära kuulama, kuidas mind tehti.”
Kuulas jälle edasi.
Siis ütles et: “Võeti sealt veest, kisuti välja. Siis pandi põllu peale.” Ütles: “Päikse käes läks mul süda pahaks. Aga midagi teha ei olnud, muudkui aina hoiti põllu peal ka veel hulk aega, kaste käes.”
Vanapatt ikka: “Mul ei ole aega kuulata!”
“No kuula, kuula, kuidas mind veel ikka edasi ropsiti! Pandi siis rehte, võeti sealt põllu pealt üles, viidi rehte. Rehes siis pandi kuuma suitsu kätte…” Ütles siis, et: “Sealt siis pandi kolgispuude vahele.” Ütles et: “Kolgiti nii puruks, et mul ei jäänud luukest ka kuskile kohta alles. Kõik, kõik kolgiti katki.”
Vanapatt ütles jälle: “Mul ei ole enam aega, mul ei ole enam aega!”
“On ikka! No kuula veel veidikene, mul ei ole palju jäänud! No ja, et kolgiti. No siis hakati mind rabama.” Küll teda rabati, pöörati ühtpidi, pöörati teistpidi.
Aga see mõrsjarätik vaatas vaid, et kuidas rutem kell kaksteist saaks! Aina jutustas niimoodi.
Jälle vanapatt, et: “Mul ei ole aega enam kuulata, ma pean lapse ära võtma.”
Noh, ei saanud midagi. Ikka: “No kuula, kuula, kuula ikka, kuula!”
No kuulas ikka jälle siis.
Et: “Rabati ära, et siis pandi, sikutati koonlasse, siis hakati ketrama. Kedrati, siis pandi veel lina sinna likku. Lina lõng tuha sees keedeti. Oi, mul oli raske elu, oi, mul oli raske elu!”
Ja parajasti kell lõi kaksteist. Ja see lina sai veel ütelda: “Aga üks linaluu jäi veel nooriku nupu juurde!”
ERA, DV 999 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv < Anne (Anna) Kõivo, snd 1928 (2008).
[ATU 1199A]
