Taat läks randa kalu püüdma. Sai kalad, pani kotiga kalad ree peale, pani ree peale ja hakkas koju sõitma.
Rebasel oli kõht väga tühi ja rebane mõtles, et: “Oot, ma petan selle taadi ära!”
Viskas tee äärde pikali – ja taat vaatab: “Oi, seal on rebane! Sellest saab mu naise kasukale hea krae.”
Viskas rebase rekke ja ise hakkas kodu poole minema. Aga rebane muudkui loopis ja loopis neid kalu sealt kotist maha. Kui kõik kalad said ära maha visatud, siis hüppas ise ka maha.
Taat läks koju, ütles: “Eit, mine too kalad tuppa. Ma tõin sulle kasukale krae ka!”
Eit läheb vaatama – ei ole kraed, ei ole kalu.
Rebane korjas need kalakesed kokku ja siis hakkas neid sööma.
Tuleb hunt. Hundil ka talvel kõht väga tühi, väga süüa tahab, ja ütleb: “Rebane, anna sa mulle ka üks kalakene!”
Rebane ütleb: “Hee – mina püüdsin ise! Mine püüa sina ka!”
“Aga kuidas sa püüdsid?”
“Vaata, torkasin saba jääaugust sisse ja ootasin niikaua, kuni kalad tulid otsa. Tõmbasin välja ja, näed, sai nii palju kalu.”
Noh, hunt läks ka siis õhtul – kõht väga tühi – seal järve peale. Ja naised käisid vee järele, oli auk tehtud. Tema pani ka siis õhtul oma saba sealt läbi jääaugu sisse. Jäi ootama. Ootas, ootas. Öösel oli nii kõva külm, et hundi saba külmus sinna jääauku ära.
Naised tulevad järgmine päev vee järele. Muidugi, kes paariga – see on kaelkookudega. Ja tulevad ja vaatavad, et hunt istub sellesama augu peal, kust nad vett võtavad. Võtsid kaelkoogud – oi, nad peksid hunti, niivõrd peksid, et peksid kohe! Hunt rabeles, rabeles. Lõpuks jäigi saba vette ja ise sai minema. Aga sai hea kolaka kah. Nii kõvasti peksti ta läbi. Ja oli väga õnnetu.
Läheb siis rebase juurde, ütleb et: “Näed, naised tulid, ajasid ära. Kalu oli ikka palju, ei jõudnud sabaga välja tõmmata, aga naised tulid ja peksid mind väga…”
Rebane ütleb: “Siis on halvasti küll!”
Aga rebane oli kõhu nii täis söönud, tal kõht valutas ja ütleb, et: “Ma olen ka väga haige. Ei jõua enam minnagi!”
“No ma olen küll läbi pekstud, aga tule, ma võtan su selga ja viin sind edasi.”
Rebane laulis, et:
“Tõbine kannab tervet,
tõbine kannab tervet,
tõbine kannab tervet.”
Aga muidugi hunt ei saanud sest aru ja kandis muudkui seda va rebast.
– Nii et rebane oli kaval ja iga kord püüdis ikka mingit vigurit teha.
ERA, DV 598 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Reeli Reinaus < Veera Hirsik, snd 1927 (2006).
[ATU 1+2+4]
