Ühe maa kuningal oli tütar ära pahandatud ja ei naernud ega rääkinud mitte midagi. Ja kuningas oli väga mures, et tütar juba nii kaua aega, kuu aega ei ole naernud ega rääkinud – et kes tütre meele rõõmsaks teeks. “Ma annaksin tütre sellele naiseks, kui keegi teda lohutada suudaks!”
Aga teine kuningas oli kehvemal järjel – kuningapoeg küll oli, aga ta oli kehvakesem. Tema läks, mõtles, et: “Oot, ma lähen vaatan, et kas mina ei saa minna lohutama!”
Ja siis tema hakkas sinna kuninga poole minema. Aga ei osanud minna. Läks-läks metsa pidi, läks-läks metsa pidi, ei hakka kuskilt lagedamat paika paistma. Et kus kohas ta on?
Ja kuuleb, et hobune hirnub. “Ma lähen vaatan, kus pool see hobune hirnub!”
Ja sai sinna paika ja vaatas – hobuse pealuukesed. “Mis ma teen nendega? Ah, ma panen nad kotti.” Pani need kotti.
Ja läheb jällegi metsa mööda ja otsib, et kust saaks välja. Kuuleb, et lehm ammub. “Noo, seal on ikka talu! Ma lähen sinna, kus lehm ammub.”
Läks sinna, seal ka ainult pealuukesed, polnud mingit lehma. Pani need ka kotti.
Läks siis, läks edasi, läks edasi. Lambakene määgib. “Oh, seal küll on talukene! Seal ma ikka jõuan talu juurde.”
Läheb-läheb, sai sinna määgimise juurde, seal ka ainult pealuukesed. Noh, mis teha? Jällegi pani kotti.
Läheb siis, läheb siis veel edasi – koerad hauguvad. “Vaat, nüüd saan küll talu juurde juba!”
Ja läheb, jällegi läheb – ei, pealuukesed ainult! Ei mingitki koera, ei talu, ei midagi. Pani need ka kotti.
Läheb siis, läheb. Sai siis ühe tamme, suure tamme alla. Ja istub seal ja puhkab, oli magama ka jäänud. Aga tamme otsas kaks meest rääkisid omavahel, et: “Seal-seal maal on kuningatütar ära pahandatud, ei naera. Kuningatütar on kurvaks jäänud väga. Ei tea, mis tal viga on. Kui keegi oskaks lohutada, siis sellele antakse tütar naiseks.”
Tema seal all kuulab ja mõtleb et: “Oot-oot! Keegi ei suuda naerma panna. Aga kui mina panen kõik need määgimised ja ammumised ja hobuse hirnumised korraga! Võib-olla hakkab kuningatütar naerma. Ma lähen vaatan!”
Ja kuidas ta siis sai – aga sai sõpradega kokku ja jõudis ka sinna maale, kus see tütar oli väga kurb. Jõudis sinna kohale, ja seal suur hulk rahvast, kõik püüavad naerma panna. Ei, kuningatütar ei naera kuidagi!
Jõudis siis temale ka järjekord kätte, et tema ka saab naerutada. Korjas kõik oma luukesed kotist välja ja pani kõik määgima ja ammuma ja hirnuma. Ja – kanakesed ka veel olid vist – kaagatama, ja kõik sellised loomad.
Kuningatütar oli hakanud naerma suure häälega. Ja kuningas võttis sel poisil ümber kaela ja ütles: “Vaat, sina saad mu tütre naiseks – sina võitsid kõiki!”
Ja tütar oli ka nõus. Hakkasid elama ja elavad tänase päevani.
ERA, DV 999 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv < Anna Kullimaa, snd 1928 (2008).
[ATU 572*]
