Ema tegi igal laupäeval sõirakesi. Perele tegi suure sõira, aga karjusele tegi väikese sõira.
Aga vares tahtis kangesti sõira süüa. Ja vares vaatas – juba tundis, niisugust head lõhna tuleb: “Nüüd ma saan jälle sõira omale!”
Ja vaatas, et ongi: üks suur sõir ripub kuivamas ja väike sõirakene ka. – Enne tehti nii, pandi teistmoodi rippuma. – Ja et: “Kuidas ma selle ära saaks varastada?”
Perenaine läks aiamaale ja vares tuligi, varastas sõirakese ära. Ja läks metsa, lendas puu otsa ja hakkas sööma.
Aga rebane, vana kaval, ütles: “Vares, küll sa oled rumal! Nii hea sõira said, aga ise ei oska rõõmustada… Mina laulaks selle peale! Proovi laulda selle peale, et sa sõira said!”
Vares siis sööb, ütleb: “Ko-va.”
“Kas see mõni laul, kaks korda kraaksud ära? Laula ikka pikemalt!”
Vares hakkas: “Ko-va, ko-va.”
Kukkus sõirakene maha ja rebane võttis sõirakese hamba vahele ning pani metsa.
Ütles: “Oh, sa rumal vares!”
ERA, DV 590 < Põlvamaa, Värska v, Perdaku k – Risto Järv, Uku Lember, Reeli Reinaus < Liisi Jõesuu, snd 1929 (2006).
[ATU 57]
