Eidekene läks hanekarjust otsima. Läheb, läheb teed pidi ja tuleb vastu siis karu. Karu küsis eidekese käest: “Kus sa lähed?”
Eidekene ütles: “Ma lähen hanekarjust otsima?”
“Võta mind!”
“Aga sa laulda oskad?”
“Oskan.”
“No laula!”
Ja karu siis laulis niiviisi: “Mõmm, mõmm, mõmm.”
Eidekene ütles: “Uih, nii kõva imelik hääl on! Ei võta! Ei saa sind võtta, hanekesed pelgavad.”
Hakkas eidekene jällegi edasi minema. Läheb, läheb, ja tuleb siis vastu hunt. Ja hunt küsis eidekese käest: “Kuhu sa lähed?”
“Ma lähen hanekarjust otsima.”
“Aga võta mind hanekarja!”
Eidekene ütles: “Aga kas laulda oskad?”
“Oskan.”
“No laula!”
Hunt teeb: “Auuuuuu, auuuuu.”
Eidekene ütles: “Oi, mu hanekesed pelgavad seda, see ka ei ole ilus laul.”
No, ei miskit, eidekene läheb jällegi edasi. Läheb, läheb ja tuleb siis vastu rebane. Rebane siis ütles eidekesele: “Kuhu sa lähed?”
“Ma lähen hanekarjust otsima.”
“Aga võta mind hanekarja!”
“Aga kas sa laulda oskad?”
“Oskan.”
“No laula!”
Rebane siis hakkaski laulma, et:
“Tille-talle,
ise istun mäe peal,
kaks jalga kivi peal,
tille-talle,
hanekari kalda all,
tille-talle.”
“Oi, see on nii väga ilus laul, mu hanekestele väga meeldib! Ma võtan sind karja.”
Võttis ka siis eidekene rebasekese karja.
Laskis siis need hanekesed sinna järve äärde pilliroo sisse kalda alla sööma. Rebane istub seal ja laulab seal mäe peal:
“Tille-talle,
ise istun mäe peal,
kaks jalga kalda peal,
tille-talle,
hanekari kalda all,
tille-talle.”
Kõhukene väga läks tühjaks, ei jõudnud enam olla. “Ma lähen söön ühe hanekese ära.”
Läks siis sinna pilliroo sisse ja sõi hanekese ära. Hakkas rebasel parem.
Tuli õhtu, läks koju. Eidekene küsib, et: “Kus sul üks hanekene on?”
“Ah, tema jäi sinna pilliroogu sööma, tal ei olnud veel kõhukene täis.”
Eidekene pahandab ja tõreleb kõvasti. “Homme tuleb tagasi, homme saad kätte hanekese!”
Magasid öö ära, läks hommikul jällegi hanekari sinna kalda alla rebasega.
Rebane jällegi laulis seda sama laulu seal mäe peal: “Tille-talle…”
Ja siis, kui ta vaatas, et jällegi kõht ikka väga tühi, et: “Ma lähen söön teise hanekese ka ära! Siis ma jaksan olla, muidu ei jaksa.”
Läks siis, sõi teise hanekese ka ära. Ja laulab edasi.
Tuli õhtu ja läks siis hanekarjaga koju. Eidekene on pahane – kahte hanekest ei ole: “No mis lahti on, et kahte hane ei ole?”
“Neil ei saanud veel kõht täis ja nemad söövad veel. Et siis homme tulevad tagasi!”
Magas siis rebane öö ära ja jällegi läks siis hommikul karja ja jällegi laulis:
“Tille-talle,
ise istun mäe peal,
kaks jalga kalda peal,
tille-talle,
hanekari kalda all,
tille-talle.”
Rebasel hea meel ja läks sõi kõik ära. Ühtegi ei jätnud. Tal sai kõht väga täis.
Läks koju ja eidekene küsib: “Kus haned on?”
Rebane ütles: “Haned jäid kõik sinna sööma, ei jõudnud veel kõhtu täis süüa.”
Eidekene väga kuri, väga kuri.
Rebane ütles siis niiviisi – kaval loomakene ikka, pettis edasi, ütles: “Aga küta mulle saun ka!” Ta mõtles: “Ma käin saunas ära ja lähen täis kõhuga metsa.”
Eidekene ei tahtnud sauna kütta, et: “Miks ma siis kütan? Sa tegid mulle väga halba, et ei toonud hanekarja koju. Homme pean ma jällegi ootama, millal hanekesed koju tulevad.”
No küttis ikka talle sauna… – rebane ütles: “Siis ma toon sulle hanekesed kõik koju!”
Küttis siis sauna ära.
Läks sauna ja ütles: “Aga ma tahan lava peale ka!”
Laskis lava peale ka.
“Aga mina tahaks vihtlemist ka!”
Ja eidekene siis oli nii väga kuri, et võttis suure viha ja kui hakkas kõvasti lööma seda rebast. Pani kõhtu pidi ja igale poole… Ja tead, need hanekesed lendasid sealt kõhust kõik välja! Eidekene sai hanekesed kätte. Rebane pages metsa oma tühja kõhuga.
Nii et seekord jäi rebane hätta, ei saanud oma pettusega läbi nagu oleks tahtnud.
Et muinasjutt sai otsa. Ja laps jäi ka magama.
ERA, DV 999 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Reeli Reinaus < Liide (Liidia) Lind, snd 1931 (2007).
[Ee 37*]
