Elasid siis kassikene ja kanakene. Nad elasid eide-taadi juures. Aga kassikene oli vanaks jäänud ja taat lubas ta ära metsa viia. Kanakene oli ka vanaks jäänud. Ei viitsinud enam muneda. Ja temast lubas eit supi keeta.
Ühel õhtul ütles kassikene kanakesele: “Kuule, kanakene! Läheme ära metsa! Muidu sinust tehakse suppi ja mind tapetakse ära!”
Läksidki minema. Astuvad, astuvad mööda metsa ja leidsid ilusa majakese. Ja hakkasidki seal majakeses elama. Kanakene kraamis majakest, aga kassikene võttis oma kepi ja läks metsa süüa otsima. Ise ütles kanakesele: “Kuule, kanakene, ma lähen metsa. Aga ära sa maja ust lahti tee! Ma nägin, eile oli siin mingi suur rebane!”
Kanakene, tema tegi vaid “Kaa-kaa-kaa!” ja lubas hea olla, maja ukse kinni hoida ja niisama vaadata.
Kass läks metsa, aga rebane tuli ukse taha ja hakkas laulma:
“Kanakene, kii-gaa-gaa,
tule välja vaatama!
Väljas sajab lund,
valge on maa,
nõnda liugu lasta saad!”
Kanakene ei olnud kunagi lund näinud. Mõtles, et kui ma väikese akna prao lahti teen, siis vaatan ühe silmaga. Nagu akna lahti tegi, rebane tema kinni haaras ja pakku pani. Aga kana hakkas karjuma: “Kaa-ga-kaa-ga-kaa, kaa-ga-kaa-ga-kaa!
Kassikene, kassikene,
tule ruttu, tule nüüd ruttu!
Mind viiakse Kiksova kingust alla,
Küllätüvä künkast üles juba Petseri poole!
Tule nüüd ruttu, tule ruttu!”
Kass tuli puhma tagant välja, andis rebasele vastu pead, võttis kanakese ja läks koju.
Pani kanakese tuppa ja ütles: “Rumal kana, no miks sa ei kuulanud mu sõna? Rebane sööb su ära! Aga nüüd lähen ma kaugemale metsa. Ära sa tee ust lahti!”
“Ei tee, ei tee, ei tee!” ütles kanakene.
Ja kassikene läkski ära metsa.
Nagu kass ära kadunud oli, tuli rebane ukse taha ja hakkas laulma:
“Kanakene, kii-gaa-gaa,
tule välja vaatama!
Teri sulle annan ma,
leivaraasukesi ka!”
Aga kanakesel oli kõht nii tühi. Kass ka ei toonud midagi head. Mõtles, et kui ma veidikese seda ust lahti teen, siis saan mõne terakese endale. Noh, nagu ust praotas, nii rebane ta kinni haaras ja pakku pani. Ja kanakene jälle karjuma:
“Kassikene, kassikene,
tule nüüd ruttu!
Mind viiakse üle Kiksova künka,
üle Küllätüvä künka Petseri poole!
Tule nüüd ruttu, tule nüüd ruttu!”
Kass tuli. Andis rebasele vastu pead. Ja viis kanakese jällegi koju. Kodus ütles kanale: “Ma lähen ära väga kaugele! Ei leidnud siit lähedalt süüa ja sina ka hakkasid kisama, ei kuula sõna. Et ma lähen nii kaugele, et ma ei kuule enam, kui sa hädas oled!”
Kana ütles: “Ega ma siis kolmas kord nii rumal ei ole!” Ja jäi koju.
Kassikene võttis oma kepi ja läks minema. Aga rebane jälle kohal. Tuli ukse taha ja hakkas laulma:
“Kanakene, kii-gaa-gaa,
tule välja vaatama!
Väljas imet näha saad:
laev see sõidab mööda maad!
Kollased rattad on tal all,
masti otsas õhupall!”
Kana ei olnud elu sees õhupalli näinud, mõtles, et kui ma seda ühte õhupalligi näeksin, oi oleks ilus vaadata! Nagu ukse lahti tegi, nii rebane tast kinni haaras. Kanakene karjus küll kõvasti, aga kass oli nii kaugel – ei kuulnud. Ja rebane viis kanakese ära oma pessa.
Kassikene tuleb koju. Tuleb koju ja hõikab: “Kanakene, kanakene! Kus sa oled?”
Ei olegi kanakest! Uksed lahti! Majake tühi! Jälle on rebane käinud!
Midagi pole teha, võttis siis suurema kepi, võttis koti kah. – Noh, kus on see kott, kus on see suur kott? Anna see hea kott mulle! – Kass läheb suure kotiga. Läheb ja vaatab, et kus on see rebase urg. Aga vana rebane oli ära metsa läinud! Teda ei olnud kodus. Ja kass istus siis rebase uru juures ja hakkas laulma:
“Peetrile ja Vanjale –
kohasid ja särgi,
ahvenaid ja hauge!
Tulge kalu valima!”
Aga rebased, nemad tahavad kala väga. Üks rebane pistis siis nina pesast välja, sai kepiga vastu pead. Saba tõmbas küljest, pani kotti. Ja mõtles: “Millise krae sellest eit endale saab!”
Ja laulis edasi:
“Peetrile ja Vanjale –
kohasid ja särgi,
ahvenaid ja hauge!
Tulge kalu valima!”
Teine rebasepoeg pistis kah pea välja, sai kepiga vastu pead, saba tõmbas küljest, pandi kotti. “Sellest teeb taat endale, mida tahab!”
Ja laulab edasi:
“Peetrile ja Vanjale –
kohasid ja särgi,
ahvenaid ja hauge!
Tulge kalu valima!”
Nagu kolmas rebasepoeg pea välja pistis, sai kepiga vastu pead, saba tõmbas küljest: “Selle viin taadile-eidele. Las teevad, mida tahavad!”
Ja siis ütles: “Kana, tule sa ka pesast välja!”
Kanakene tuli ka ja kass ütles kanale: “Ei saa sinuga metsas elada! Lähme ära taadi-eide juurde! Las teevad sust kasvõi supi, saavad kõhutäie, aga muidu oleks rebane kõhutäie saanud!”
Jutt läbi.
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Obinitsa k – Risto Järv < Terje Lillmaa, snd 1970 (2004).
[ATU 61B]
