Korra lähevad taat ja eit külla ning lapsed jäid koju. Noh, nii nagu lapsed ikka: “Teeme õige midagi! Midagi head. Keedame midagi!”
“Keedame! Teeme söeputru.”
Keetsidki söeputru. Sõsar andis siis vellele, et: “Noh, maitse sina!”
Veli ütles: “Kuule, maitse ise enne!”
Ja nii kui sõsar hakkas maitsma, veli kuidagi lükkas ja see puder, söepuder, läheb kõik peale tüdrukule. Ta saab mustaks, ja lähevad jõe äärde siis pesema. Ära ikka pead pesema, nii ei saa jätta!
Pesevad seal siis tükk aega. Veli on kaugemal, tema hõikab siis: “Kas oled juba puhas ja valge kui vee vaht?”
“Ei ole veel.”
Tüki aja pärast jälle hõikab: “Oled sa puhas ja valge kui vee vaht?”
“Ei ole!”
Aga seda hõikamist kuulis vanapagan. Ja hakkas ise ka hõikama siis sealt põõsa tagant. Ja hõikab korra juba ära – tüdruk ei ole veel puhas
Aga siis, kui vanapagan hõikab, siis tüdruk ütleb: “Jah, ma sain puhtaks!”
Vanapagan läheb ja võtab tüdruku ning viib enda poole. Veli hõikab ikka ja hõikab et: “Kas sa oled juba puhas?”
Ei, keegi ei vasta. Ei midagi! Läheb siis sinna vaatama. Ei ole kedagi! Nutab seal siis mätta otsas: “Sõsarakene kadunud, mis nüüd saab?”
Tuleb siis kaval rebane: “Tere! Mis sa nutad siin?”
“No miks ma ei nuta – sõsar kadus ära!”
“Kuhu ta sul kadus?”
“Ma ei tea. Ta tuli ennast pesema ja nüüd enam ei ole!”
“Ah, ma tean küll: siis vanapagan viis endale ära. Lähme vaatama!”
“No lähme!”
Lähevad siis vanapagana maja juurde. Rebasel oli käru kaasas. Pani siis poisikese sinna käru peale ja lähevad akna alla. Majas muidugi sõsar siis vanapaganaga seal. Vanapagan annab sõsarale tööd ja jutustab.
Äkki ütleb sõsar, et: “Kuule, väljas on keegi!”
“Ah, ei ole kedagi! Mina siin hingan kõvasti.”
Veidikese aja pärast sõsar jälle ütleb: “Kuule, keegi on väljas!”
Läheb siis vanapagan vaatama. Vaatab: on jah käru, ja surnu ka peal! – Aga rebane enne veel ütles poisikesele, et: “Sa ole vait ja nagu surnu, et ära sa liiguta ennast!” – Nii, vanapagan tuleb välja: surnud mis surnud. “Ta tuleb ikka maha matta, matmata ei saa jääda, kui ta siia on toodud. Ei tea, kes ta on, ei tea.”
No matuseid korraldada – aga vaja õlut teha. Vanapaganal oli juba enne ka sulaseid. Noh: “Teeme õlut.”
“Kuhu me teeme?”
“Jaaa, tead, no paremat vaati küll ei ole kui minu kõht! Teeme õlle minu kõhtu!”
“Noh, teeme!”
Siis sulased panevad kivid… Vaat tuleb enne ära hautada tuliste kividega, muidu võtab lõhna juurde. Et no: “Me hautame siis ära.”
“No hautage.”
Ajavad kivi tuliseks ja lasevad siis vanapaganale kõhtu. “Oi, kuum on!”
“Oh, ei ole midagi, ära sa liiguta! Asi läheb vist halvasti, see õlletegemine läheb luhta meil niimoodi, kui sa liigutad! Oota, me köidame su pingi külge kinni!”
Ja köitsid siis kõvasti nööridega vanapagana sinna pingi külge kinni ja lasid teise kivi kah kõhtu, et ikka hästi hauduks, muidu ei saa hea õlu. Aga see oli väga kuum juba. Ja siis läks koos pingiga ja aknaga metsa poole.
No jaa, peremees läks välja – et tulge nüüd kõik sisse! Läks rebane sisse, tuli poisikene üles ja sai sõsara kätte. Võtsid käest kinni ja läksid kodu poole minema.
Niikaua oli eit ka taadiga koju tulnud ja kõik olid nii õnnelikud ja on tänase päevani õnnelikud, kui ei ole veel ära surnud.
ERA, DV 579 < Võrumaa, Meremäe v, Talka k – Risto Järv, Karin Krondel, Reeli Reinaus < Maidi Tammik, snd 1929 (2004).
[Ee 327H*]
