Oli nii, et vanasti tehti seaküna nõnda, et raiuti puu sisse. Ei tehtud laudadest kokku, et siis saab küna. Siis tehti puust, nii palju raiuti välja, et sai küna seale.
Ja ühel mehel ka küna väga vaja ja mõtleb, et lähen metsa ja teen küna. Läheb metsa ja hakkab küna tegema ja harakas, tühiloom, muudkui kädistab-kädistab. Ja hakkas harakat vaatama ning puu oli ära kokku kasvanud. Proovis veel. Ikka raiub hästi kiiresti-kiiresti, aga ei midagi – väheke aega ja jällegi kasvas puu kokku.
Ja tuleb üks mees juurde ja ütleb et: “Tead, sa ei pääse enne sellest lahti, kui luba mulle see ära, kes sulle kodus kõige enne vastu tuleb!”
Mõtles: “Kui koer tuleb vastu… kes see ikka kodus vastu tuleb, ikka koer tuleb, kui tuleb!” Ning lubas ära selle.
Läheb koju, tuleb oma poeg vastu. Issake! Korraga nagu süda kukub saapasäärde, et: “Mõtle – oma poja lubasin ära!”
Rääkis pojale. Poeg ütles: “Ma lähen siis ära! Pane mulle tangud taskusse ja ma hakkan minema.”
Ja läks siis minema otse selle vanapagana juurde… Küllap see ikka vanapagan oli, kes nii tahtis, et lapse annaks talle. Ja läheb siis ära ja paneb tangud siis taskusse, et siis ta näeb tanguterade järgi tagasi tulla.
Saab sinna vanapagana poole siis. Ja vanapaganal hea meel: “Ah sa tulid ise kohale! Ma mõtlesin, et ma pean sulle veel järgi minema. Hea, et sa kohale tulid. Aga siin on kaks sellist kohta, kuhu sa ei tohi sisse minna! Seal on üks hoone, on lõvi ja hobune sees. Sa ei tohi sinna sisse minna! Lõvil on kaerad ees ja hobusel on liha ees. Sa ei tohi sinna minna! Et hoia, et sa sinna ei lähe! Siis on teine selline hoone, kus on inimesed kiviks muudetud, ära moondatud inimesed. Sinna ka ära mine!”
Kuid see vanapagana-reo ei püsi kodus. Ta läheb pikaks ajaks ära, mõnikord pole kaks nädalat kodus. Poisikesel väga igav: “Ma ikkagi lähen vaatan, mis seal on, mis see hobune ja lõvi…”
Läheb sinna sisse ja vaatab: hobusel liha ees, lõvil kaerad. Tema vahetas ära, pani siis lõvile liha ja hobusele kaerad ette.
Ja tuli vanapagan koju. Vanapagan ütles: “Kui sa veel ühe korra teed, siis vaata vaid…!”
Ja jällegi. Läheb mõni aeg mööda ja jälle vanapagan on kaua… – juba kuu aega pole kodus. Poisikesel väga igav. Ja siis see hobune hakkas inimese keeles rääkima, ütles: “Kuule, mine võta toast laua pealt üks puuoks ja veetilk ja liivatera! Ja läheme ära! Muidu muudetakse sind kiviks! Lähme minema!”
Läksid minema. Nii kõvasti sõitsid küll, et tunniga tuhat kilomeetrit! Sõidavad, ja hobune ütleb: “Vaata taha ka! Kas sa näed ka midagi?”
“Oi, näen: juba sinetab ja pimetab!”
Saavad veel sõita edasi, ütleb: “Vaata taha kah!”
“Oi, juba on lähedal, juuksed juba lehvivad tuules. Vanapagan on juba lähedal!”
“Viska see liivatera maha!”
Viskas liivatera maha. Kasvas selline liivamägi ette, et võimatu, et keegi üle saaks. Nemad said edasi minna. Ja siis see vanapagan ütles pojale, et: “Kuule, ei saa midagi! Mine too kodust tuur ja kaevake läbi, neid sindrinahku ei tohi me minema lasta!”
Läks koju, tõi tuuri. Ja siis mõtlesid küll, kui sellest liivamäest läbi kaevasid, et… – “Viska tuur maha!”
Aga tihane siutsus:
“Näen, näen,
kuulen, kuulen,
kuhu vanatont tuuri jätab!”
“Kuule, midagi ei ole teha, vii koju ära! Näe, see sinder võtab veel ära ka!”
Viis koju. Läks tagasi. Sai tagasi, hakkasid jälle taga ajama.
Ta jälle küsis – hobune: “Kas näed?”
“Näen jah. Vaat, sinetab ja pimetab juba! Ongi juba lähedal!”
“Kuule, viska see puuoks maha!”
Viskas puuoksa maha. Kasvas selline mets ette, et ei saa üle ega ümber.
Vanapagan jälle: “Poeg, mine too kodust see… Ja raiume puud maha, ei lase sindritel minna!”
Hakkasid siis lõikama. Ja tuur… – kuni viidi tagasi… Ütles: “Viska maha!”
Ei, jälle tihane hõikas:
“Näen, näen,
kuulen, kuulen,
kus vanatont tuuri jätab!”
Ja jälle ei saa, jällegi peab poeg tagasi viima. Viib tagasi ning jälle taga ajama nagu vähegi jaksavad.
Ja jällegi ütleb see poisikene seljas, et: “Nad on juba lähedal. Sinetab ja pimetab aina, et varsti on… Juuksed tuhisevad juba tuule käes!”
Said juurde. – “Kuule, viska see viimane veetilk maha!”
Viskas selle viimase veetilga maha, tuli selline meri ette! Siis oli küll nii, vanapagan ka ja…, hakkasid koos pojaga jooma. Meri silmnähtavalt alanes! Aga ei saanud – läksid lõhki, käisid mõlemad lõhki.
Ja siis läks ta sinna vanapagana koju. See lõvi oli ka kuninga poeg ja see hobune oli vist ka sealt. Ja siis kuningapoeg sai sinna koju ja poiss sai kuningatütre naiseks. – See lõvi oli kuningapoeg, sinna vanapagana juurde vangi sattunud, vanapagan hoidis neid seal vangis. Ja siis oli sinna saanud.
Ja siis sai tolle tütre veel naiseks see poisikene.
ERA, DV 581 < Võrumaa, Meremäe v, Vasla k – Risto Järv, Karin Krondel, Reeli Reinaus < Neti (Natalie) Sõrmus, snd 1922 (2004).
[ATU 314]
