Lugu olĺ niiviisi, et kana sittõ palo pääle. Sitt nakaś tossama. Ja kanakõnõ ehmu ar, mõtõĺ, et mõts palas ja nakaś juuskma.
Juusk, juusk, juusk. Ja sis jänes näge, õt kana juusk ja ütles õt: “Kana, mis sa joosõdõ?”
“A mõts palas!”
“Kes näkk?”
“Ma eś näi uma katõ kalli silmäga.”
Oi, jänesel ka hirm, et äkki palaski timä ka mõtsa ar. Jänes ka üteh juuskma.
Juuskvaq, juuskvaq. Tulõ susi: “Auu-au, auu-au.”
“Susi, mis sa undat, mõts palas!”
“A kes näkk?”
“A kana eś näkk uma katõ kalli silmäga.”
Susi ka üteh juuskma.
Juuskvaq, juuskvaq. Karu tulõ: “Mõmm, mõmm, mõmm, mõmm, mõmm. Mis taa müdises, mis täl hädä om, mis ti joosõdõ?”
“A mõts palas!”
“A kes näkk?”
“Kana eś näkk uma katõ kalli silmäga.”
Kahr ka üteh juuskma. Ja juusk kah, nigu mõts müdises.
Oravakõnõ hüppäs ossast ossalõ ja kaes, õt mis tuu maa müdises: “No mis teil lahti om?”
“A mõts palas!”
“A kis näkk?”
“Kana eś näkk uma katõ kalli silmäga.”
Orrav ka näidega üteh juuskma.
Juuskvaq, juuskvaq, saavaq mõtsa viirde. Sääl tulõ rakõkõnõ vasta, ütles õt: “Mis ti ulliq joosõdõ?”
“A mõts palas!”
“A kes näkk?”
“A kana eś näkk uma katõ kalli silmäga.”
“Hö-höh, kana näe-i muidogi höste, sis näkk viil mõtsa palamist?!”
Kaesõq tagasi: määnegi mõts pala-i! Lätsiq kyik, õgaüts umalõ poolõ.
ERA, DV 598 < Põlvamaa, Värska v ja al – Risto Järv, Reeli Reinaus < Veera Hirsik, snd 1927 (2006).
[ATU 20C]
