Üks vanamees oli nii vana ja tal ei olnud enam midagi. Ja siis vanamees mõtles, mõtles – igav ka ja – tegi õlekuust härja. Tõrvas selle ära ja viis karjamaale.
Tuli jänes, ütles et: “Noh, mis sa, õlekubu, ikka siin teet? Ega sa heina ei söö?”
“Ei söö, söö. Vaata turjale, sis vaatame, kuidas on!”
Jänes hüppas sis härjale turjale ja härg astus kodu. Vanamees muidugi vastu ja pani jänese lauta.
Teine päev jälle vanamees viis härja karjamaale. Nüüd tulli rebane: “Mis sa siin, õlekubu, teet? Ega sa heina ei söö?”
“Vaata, vaata järele, hüppa mulle turjale!”
Rebane hüppas ka turjale ja härg kand sis jällegi kodu. Tõrva sisse jäi kinni. Vanamees võttis selle ka, pani rebase ka lauta.
Viis kolmadal päeval karjamaale jälle härja. Tuli hunt: “Õlekubu, õlekubu, mis sa siin teet? Ega sa heina ei söö?”
“Ei söö, ei söö. Vaata, hüppa turjale, siis näet!”
Hunt hüppas ka turjale ja härg vantsis jälle kodu poole. Vanamees jälle vastas ja pani hundi ka lauta.
Nüüd tuli neljas päev juba. Vanamees viis jälle härja karjamaale. Nüüd tuli juba karu. “Õlekubu, õlekubu, mis sa siin teet, ega sa heina ei söö?”
“Tule ja vaata järele, hüppa mulle turjale!”
Karu hüppas ka turjale, no muidugi õlekubul andis ka juba seda tõsta. Sai ikka kodu. Vanamees jälle vastu ja lauta karu ka. Nüüd vanamees mõtles: “Miks ma ikka söömata olen. Loomi on laudas küll!”
Võttis noa ja ihus seda siis lauda lävel.
Siis jänes: “Vanamees, vanamees, mis sa sääl teet?”
“Nuga ihun, et sind ära tappa!”
“Ära, pai vanamees, tee! Ma toon sulle korvitäie kapstaid!”
Vanamees vaatas, et mis see üks jänes ikka on, et parem sis joba kapsad! Vanamees lask sis jänese lahti.
Tuli teine päev. Süia ikka tahad! Vanamees jälle lauda läve ette nuga ihuma.
“Vanamees, vanamees, mis sa sääl teet?”
“Nuga ihun, et sind, rebast, ära tappa!”
Oi, rebane iku-iku häälega joba nii paluma, et: “Vanamees, vanamees, ära tapa mind! Ma toon sulle laudatävve kanu!”
Vanamehel…, mõtles ja ütles et: “Noh, eks see sis ole ikka parem kui üks rebane!”
Laskis selle ka minema.
Kolmas päiv tuleb kätte. Vanamehel ikka süia vaja. No mida sa teet, midagi süia ei ole. Läks jälle laudaläve ette higuma nuga. A nüüd küsis juba hunt: “Mida sa sääl teet?”
“Ihon noakest, et sind ära tappa!”
Hunt ka kohe paluma: “Kulla vanamees, jäta see töö tegemata, ma ajan sulle karja lambaid!”
Vanamees vaatas, et see om juba suur tükk. Laskis hundi ka välja.
Tuli neljas päev. Vanamees – jällegi sama lugu, jälle lauda ette väist higoma.
Küsis karu et: “Mis sa teet, vanamees?”
“Ihon nuga, et sind ära tappa! Kõik on läinud, sina ainult oled jäänud.”
Sis karu nutuhäälega paluma et: “Oi, oi, vanamees, lase mind lahti! Ma toon sulle terve paku mesipuid.”
Sai kõik ära lastud, lasi sis karu ka välja.
Nüüd tuli küll vanamehel endal nutt peale. Istus trepil ja mõtles: “Nüüd on kõik läinud! Oh mu loll pää!”
Hommik ei andnud enam vanamehel asu, tuli juba voodist välja. Vaatas trepi päält: “Vaata, suur kuhi kapstaid õue pääl!”
Oi, siis oli naeru vanamehel küll. Nüüd on ikka nälg juba käest läinud!
Teine hommik juba, vanamees – täitsa uni läinud. Kah jälle trepi pääle. Vaatab, ku rebane tuleb kanakarjaga! Vanamehel kah naeru nägu täis – nüüd sai juba lauta küll.
Kolmas hommik tuleb, vanamehel uni läinud. Vara-vara juba trepi pääle. Vaatab, ku hunt tuleb suure karja lammastega. Vanamees juba ruttu laudaukse lahti – et nüüd on asi juba täitsa korras. Pani lambad lauta – nüüd süia saap.
Tuleb neljas hommik, vanamehel kadus jälle uni ära. Jälle – ei veel valgetki, aga vanamees juba õue trepi pääl. Ja kos sis karu mümpäb ja mesipakk seljas – ega neid mesilaisi päivä saa tuua, need pidid juba öösel ära tooma.
No oli vanamees rikas mees juba.
ERA, DV 582 < Võrumaa, Meremäe v, Helbi k – Risto Järv, Kai Krabo, Kati Taal < Kallista (Galista) Lõhmus, snd 1927 (2004).
[ATU 159]
