Uni, magaja

Ühel sügisesel päeval enne lume tulekut läinud üks mees metsa vitsu otsima. Hulk vitsu olnud juba otsitud, kui ta ühe lagedama koha peale jõudnud. Seal lageda ääres olnud üks suur risu-unik kõigist suurdest puudest ja kividest unikusse võetud, mis juba ammu aega seal seisnud ja rahva suus ussilõuka nime kandnud. Ta jäenud seda vaatama, näinud aga, et juba palju ussa sinna sisse suure rutuga pugenud. Ta tahtnud ka näha, kustkohast nad kõik tulevad, et nemad nii ühte teed käivad. Ta läinud sinnapoole edassi, kustpoolt ussid tulnud. Natukese maa tagant leidnud ta ühe iseäraliku rohumätta, kelle otsas punakas rohi kasvanud. Ussid tulnud kõik selle mätta juurest läbi ja hammustanud igaüks sealt rohulatvadest ühe kõrre suhu. Mees arvanud ja arvanud, ei ole teadnud, miks ussid seda rohtu hammustanud. Viimaks tulnud tal ka himu seda rohtu katsuda¹. Esite ei ole ta tohtinud², arvanud, et see rohi kihvtine³ on, kust ussid omale kihvti võtavad. Aga ei meel ei ole ka rahu jäenud, tarvis katsuda. Ta võtnud näpuga ühe rohuladva ja pistnud suhu, rohi olnud vähe haput maiku. Selle järele tunnud ta kanget unevaeva. Õhtusse olnud ka veel aiga, päike paistnud üsna soojaste, mees läinud paksema põesaste vahele ja mõtelnud väheks ajaks puhkama heita, et õhtuks muidugi kodu saab. Ta heitnud paksu põesa ääre puhkama ja jäenud kui surnu magama. Kodused rahvas oodanud meest kodu, aga ei tule. Juba mõni päev mööda, aga ei kusagil. Viimaks läinud palju inimesi teda otsima, aga kusagilt ei ole teda leitud. Kõik arvanud, et ta ehk huntidest on ära murtud. Kevade tulnud kätte, lumi olnud ka juba kõik sulanud. Juba hakanud rohi maa seest välja tärkama. Siis ärganud mees üles ja tundnud, et ta kõht hirmus tühi olnud. Ta võtnud vitsakimbu selga ja läinud kodu. Kodused rahvas hirmunud väga ära, kui nad meest näinud kodu tulevad. Kõik arvanud teda vaimu olevad ja jooksnud igaüks varjule, kuhu aga keegi saanud. Mees astunud tuppa. Tuba olnud tühi, ta hüidnud oma naist nimepidi: „Kuule, Liisu, kus sa oled? Tule too mulle süia, minu kõht on hirmus tühi! Eila jäi hulk kapstasuppi järele, too see mulle!“ Naene tulnud viimaks mehe kutsumise peale tuppa ja seletanud talle, et ta juba sügisest saadik kadunud olla. Kuskohtas ta ometi nii kaua olnud? Mees ei ole esite uskunud, et naese jutt tõsi on, viimaks aga hakanud aru saama, et kõik asjad juba palju teisiti olnud, kui siis, kui ta metsa läinud. Mees rääkinud ka, kuida temaga metsas lugu olnud. Et ta ühe rohu hammustamisest, mida ussid hammustanud, magama jäenud, ja nii oli ta ussi moodi talve läbi maganud. 

¹ proovida; ² julgenud; ³ mürgine