Kodused pisiloomad, putukad
Ennevanasti kõik kõnelesid, nii kõnelesid ka täi, ting ja kirp. Kirp ütleb täile: „Mind ei saa kergelt kätte. Jumal hoia sõgeda kätte sattumast, sõge hõõrub seni, kuni ei jää midagi alles. Jumal kanna hoolt, et ma targa kätte satuksin, tark hakkab vaatama ja ma kargan ära tema käest. Kui ma minema pääsen, siis ei saa mind ükski kätte. Ma imen oma peenikese oraga inimeselt kõik vere välja.“
Aga täi ütles: „Ma muudkui jookseksin pead mööda edasi, kui juukseid kammi- takse. Mind ka ei saa nad kätte!“ Aga ting ütles: „Kui ma oleksin täi, siis ma sööksin kogu pealuu ära, nii et suured augud oleksid sees.
Mina küll ei annaks end kergel moel kätte. Aga mind on juuste külge väga tugevalt kinni pandud. Mind ei saa keegi kätte!“ Aga Kristus kuulis, kui täi, kirp ja ting kõnelesid. Ta pani täi mööda pead käima, tingu juuste külge ja kirbu riiete sisse.
Sellepärast pani kirbu riiete sisse, et seal on tal hea hüpata. Ja kui inimene saab kirbu kätte, siis peab ta teda seni hõõruma, kuni kirpu ei ole enam. „Aga kui hakkab uurima, siis karga ta käest minema, nii et ta ei saaks sind enam kätte!“ Aga tingu pani juuste külge, nõnda et ta ei saaks kuhugi liikuda, muidu ta sööks inimese pea ära, nagu ta oli lubanud. Ja täi pani ta pead mööda kõndima. Ja kõik loomad on praeguseni elus.
Innevanast kõik kõnõliq, sis kõnõliq ka täi, ting ja kirp. Kirp ütles täile, õt: „Minno õi saaq hüä viiega kätte. Jummal hoiaq sõkõ kätte saamast, sõkõ seen’ hõõrd, koon’ jää-i midägi perrä. Aq jummal hoiaq targa kätte saamast, tark nakas kaema ni ma arki karga timä käest. Ku ma ar pääse, sis saa-i minno ütski kätte. Ma uma peen ́kõsõ oraga nutsu inemisõ käest kõõ vere ar.“
Aq täi ütel ́: „Ma kõõ joosi edesi pääd pite, ku suitas. Minno ka nimä õi saaq kätte!“ Aq ting ütel ́: „Ku ma täist olõsiq, sis ma söösiq kõõ pääluu ar, nigu suurõq tsopaq olõsiq seeh. Ma joht annasi-s hüä viiega kätte. Aq minno ommõ väiga kõvastõ kinni pant päähiustõ külge.Minno saa-i ütski kätte!“ Aq tuud kuuld ́ Krõstos, ku täi, kirp ja ting kõnõliq. Tä pand ́ täi pääd pite käümä, tingu hiustõ külge ja kirbu rõivastõ sisse.
Selle pand ́ kirbu rõivastõ sisse, õt sääl kirbul ommõ hüä karõldaq. Ja ku ineminõ saa kirbu kätte, sis peat timmä hõõrdma seen’, koon’ kirpu olõ-i inäb. „Aq ku nakas kaema, sis kargaq timä käest arq, nigu saasi-s timä inäb sinno kätte.“ Aq tingu pand ́ päähiustõ külge, nigu õs saasiq kohegi helähhütägi, muido timä söösiq inemisõ pää arq, selle õt tä lubasi. Ja täi pand ́ tä pääd pite käümä. Ja kõik eläjäq ommaq parhillagi eloh.