Pinnavormid, kivid, liiv
Muiste olnud kaks Vanapaganat, üks Puka mägedel, teine ei tea missugusel Otepää mäel. Hakanud ajaviiteks teineteisega mängima, nimelt kiva kätte viskama. Teine pidanud visatud kivi ikka kinni püüdma, nagu meie päevil palli kinni püütakse. Sellest viskamisest tekkinud palju kiva. Pärast on osa neid kiva maa sisse vajunud.
In the old days there were two Ogres. One of them was on the Puka hills and the other on one of the hills of Otepää. They started playing, throwing stones for fun to each other for fun. One threw, and the other one had to catch the stone thrown into the air, as a ball is caught nowadays. Many stones were gathered from this throwing and later some of them sank into the earth.
Minu kodukohast umbes ühe kilomeetri kaugusel on suur ja tihe padrik hulga väikeste loikudega nn. Loiguräba. See nimetus on tulnud sellest, et temas on hulk väikesi loike.
Veel huvitavam on see, et selles Loiguräbas asub suur imeline kivi. ---
Kord läinud naine oma väikese lapsega metsa seenele. Ta käinud terve valla metsad läbi, aga kuskilt pole seeni leidnud.
Mõtelnud, et: "Kui läheksin õige Loiguräppa, vast sealt ehk leian."
Tehtud! Lähvad siis Loiguräppa. Jõuavad sinna ja näevad äkki suurt halli udukogu hõljumas kivi kohal. – Kivi juures oli üks sõnajalapõõsas. – Sõnajalapõõsast roomanud välja uss ja ütelnud naisele, et mis naine ja laps siit tahavad, ja roomanud siis (tagasi) ise kivi külgepidi üles ja kadunud udusse.
Ei tea, mis see küll võis tähendada! Saanud paar minutit mööda, kui põõsast karanud välja kolm mehikest ja küsinud naiselt ja lapselt: „Mis te siit tahate saada?“
Naine ühes lapsega „plaganud“ kivi juurest kus seda ja teist! Jooksnud, jooksnud tükk maad, viimaks jõudnud sinnasamasse kivi juurde, kus ennegi hõljunud hall udukogu kivi kohal üleval. Jälle naine mõtelnud, mis „põrgut“ see ometigi tähendab. Seisnud siis tükk aega kivi juures. Tahtnud parajasti minema minna, kui põõsa alt karanud välja suur must mees, püss seljas ja viinud siis naise ühes lapsega kivi otsa halli udukokku.
Pärast seda kadunud kõik udu kivi kohalt, aga naist-last ei leitud kusagilt.
Kivi aga seisab tänapäevani ühes sõnajalapõõsaga.
Minu kodukohast umbes 1 kilumeetri kaugusel on suur ja tihe padristik, hulk väikeste lõikega nn. „loiguräba“. See nimetus on tulnud sellest, et temän on hulka väikesi loike.
Veel huvitavam on see, et selles „loiguräbas“ asub suur imeline kivi. ---
Kord lännu naine oma väikese latsega mõtsa siini otsma. Ta käinud terve valla mõtsad läbi, aga koskilt pole ta siini leidnu.
Mõtelnud, et: "Kui läheksin õige „loiguräppa“, vast säält ehk levvä."
Tettu! Lähvä sis „loiguräppa“. Jõvvava sinnä ja näevä äkke suurt halli udukogu hõljumas kivi kohal. – Kivi juures olli üits sõnajalapõõsas. – Sõnajalapõõsast roomanu vällä uss ja ütelnu naisele, et mis naine ja laps siit tahava saia, ja roomanu sis (tagasi) ise kivi külgepidi üles ja kadunud udusse.
Ei tea, mis ta küll võis tähendada! Saanud paar minutit mööda, kui põõsast karanuva vällä kolm mehikest ja küsinuva naiselt ja ta latselt: „Mis te tahate siit saada?“
Naine üten latsega „plaganud“ kivi juurest kus seda ja tõist! Joosnuva, joosnuva tükk maad, viimäte jõudnuva sinna samma kivi manu, kus ennegi hõljunud hall udukogu kivi kohal üleval. Jälle naine mõtelnu, mis „põrgut“ sii ometigi tähendab. Saisnu sis tükk aiga kivi man. Tahtnu parajade minema [minna], kui põõsa alt karanu välla suur must miis, püss sällan ja viinu sis naise üten latsega kivi otsa halli udukokku.
Peräst seda kaunud kõik udu kivi kottalt, aga naist-last ei leitud kuskilt.
Kivi aga seisab tänapäevani ühes sõnajalapõõsaga.
Märkus. Kirja pandud põhjaeesti kirjakeele sugemetega.