Hiiud, mütoloogilised valitsejad

Kui lõikudes puuots käharikuks jääb siis olevat see vanapagana pea ari – sellele tehakse rist peale muidu sugivat vanapois sellega oma pead. 

Läksin metsast luuda tooma,
tinaluuda teerajalta,
vaskiluuda vainu'ulta,
õbeluuda õue alta,
kuldaluuda koppelista,
all´ast luuda einamaalta.
    Sain sinna Sulevi mäele,
sain sinna Kalevi mäele.
Siäl seisis Sulevipoega,
sääl seisis kangemat Kalevipoega,
küsis multa suisa suuda,
suisa suuda, kiusta kätte¹.
    Mul oli nuga teräva,
alla hõlma all´as mõõka.
Suisa lõin Sulevipoega,
kiuste lõin kangemat Kalevipoega,
lõin läbi ta ihu ilusa,
lõin läbi ta paleda punase,
lõin läbi ta alli uue kuue,
lõin läbi ta paleda punase.
Isi nuttes kojuje.
    Eite vasta, eite-taati.
Eite vastas ellitelles,
taati targula sõnula:
“Mis sina nutad, tütär noori?”
    “Läksin metsä kõndimaie,
tinaluuda teerajalta,
vaskiluuda vainu'ulta,
kuldaluuda koppelista,
õbeluuda hõue halta,
all´ast luuda einamaalta.
    Sain sinna ju Sulevi mäele,
sääl seisis Sulevipoega,
sääl seisis kallimat Kalevipoega,
küsis multa suisa suuda,
suisa suuda, kiusta kätte.
    Mul oli nuga terava,
alla hõlma all´as mõõka.
Lõin läbi ta ihu ilusa,
lõin läbi ta paleda punase,
lõin läbi ta halli huue kuue,
lõin läbi ta ruugete juukste.”
    Eite vastas, taati vastas:
“Ole terve, tütrekene,
oma au kaitsemasta,
suurta koera surmamasta!”

¹ kiuste kätt

Toda vanaema rääkis, et seesamane Püha Jüri on huntide valitseja. Et Püha Jüri paneb tema suu kinni ja hunt peab tema sõna kuulama ja kuulab kah. Et kui Jüri keelab, et ei tohi puutu, siis ta ei puudu. Et ainuke valitseja. 

Ussikuningal pidi olema suur punane kroon peas. Too pressis kohe inimese puruks, kui talle halba tehti. Selle eest pääsu ei ole. 

Üks külaeit läheb metsa seenele. Ja üks suur seen ehk ühesõnaga lopakas, leiab selle ja akkab katki murdma. Ja seal seene all üks pisikene poisikene ja kiidab: 
    „Ära murra, see on minu peavari!“ 
    Naine võttab poisikese seene alt ja küsib: „Mis asjanik1 sina õled?“ 
    Poiss ütleb: „Ma õlen seenekuningas.“ 
    „Kui sa kuningas õled, siis ma tahan su oma kuninga juure viia.“ 
    Ja kuningal ea meel. Ja kuningas pani ta ühte keldri, et kutsub pidolised kokko. Aga keldri pääl õli laes auk. Kuningal õli kolmeaastane poig ja see poisikene mängis keldri pääl. Ja õli veikene siidimuna ja pillas sinna keldri. Poiss palub seenekuninga käest oma muna. 
    Seenekuningas ütleb: „Ma ei anna muidu kätte, kui akka trepi pääl nuttama. Siis mammi tuleb, võtab su süüli2 , ja siis selle mammi taskus on keldrivõtti. Ja siis tee uks lahti, siis annan ma su muna kätte.“ Ja poiss tuli, tegi ukse lahti. [Seenekuningas] andas muna kätte ja lipsas kolmeaastase jalgade vahelt läbi. 
    Ja kuningas kutsus pidolised kokko ja mendi võttama – ei enam ei õldki seenekuningast keldris. Kuningas sai suure äbi. 
    Ja siis kasvas poiss kakskümmend aastat vanast. Siis seivad laua taga ükskõrd ja jutustasivad sellest seenekuningast. Ja kuningapoig ütles: „Kui mina kolmeaastane õlin, siis lasin ma selle seenekuninga välja.“ Ja kuningas vihastas äbi pärast ja tahtis poja surnust lüüa. Siis ema palus palve läbi.      Aga [kuningas] ajas ta oma kuningriigist menema. Ema palve läbi andis talle kaks obost ja kutsari. 
    Siis [kuningapoig] läks ja tuli tee pääle. Õli kange kuiv, tuli kange jänu, aga miskisugust veenõu ei õld. 
    Kutsar ütles: „Meil on vankri all köis. Lase minu kaivu.“ Sidus köie ümber ja jõi oma kõht täis. 
    Ja siis sidus kuningapoig omale. Kui kuningapoig vee pääl õli, siis ütles kutsar: „Kirjuta minu nimi sinust ja sina minust, et sa õled kutsar ja mina kuningapoig.“ 
    Siis läksivad teise kuninga juure, kutsar sai kuninga ukseoidjast ja kuningapoig sai obosekarjatsest. Kuningapoig nelipühi esimese püha ommiku istub kive õtsas ja on mures. Ja tuleb seenekuningas sinna ja küsib: „Mis sa muretsed?“
    „Eks ma laskend sinu lahti, kui ma kolmeaastane õlin.“ 
    Seenekuningas ütles: „Tule siis minu vanemale tütrele võõrsi3 .“ 
    Kuningapoig ütleb: „Aga kes oboseid oiab?“ 
    Seenekuningas vastab: „Küll obosed oitud saavad!“ 
    Ja läks vanemale tütrele võõrsi. Ulkusid vask-rohoaias ja vaskriistad õlivad. Tuli õhta, seenekuningas ütles: „Eks akka juba oma ooste4 juure menema.“ Seenekuningas kinkis niisuguse obose, mis neli meest kinni oidab. 
    Kuningapoig ütleb: „Kuda mina võin üksi seda oidada, mis neli meest oidavad?“ 
    Seenekuningas ütles tütrele: „Eks sa kingi ka miski temale.“ 
    „Mis ma kingin talle?“ 
    „Kingi üks laudlinagi.“ 
    Kui selle lina lahti lei, siis õlid kõiksugu road lina pääl. Ja kui enam ei tahand, siis pani kokko ja õlid jälle kõik kadund. 
    Keskmise püha ommiku istub kuningapoig jälle kive õtsas. Seenekuningas kutsub jälle oma keskmisele tütrele võõrsi. Söövad jälle ja ulguvad õbe-rohoaias. Ja kui akkas õhta tulema, seenekuningas ütleb: „Eks akka jo oma ooste juure menema.“ Ise kinkis niisuguse obose, mis kaheksa meest kinni oidas. 
    Ütles tütrele: „Eks sa kingi ka midagi temale, niiskene ankur, mis võta vändast ja tulevad muusikandid välja, terve koor, ja mängivad.“ Kui ei tahand enam, siis keeras tagasi. 
    Kuningapoig ütleb: „Kuda ma üksi võin kinni oidada, mis kaheksa meest oidab?“ 
    „Too talle kaheksa pudeli jooki!“ 
    Jõi välja5 ja istus obose pääle, läks kui linnu pääl oma ooste juure. 
    Kolmandal ommikul istub jälle kive õtsas. Seenekuningas tuleb jälle sinna: „Eks sa tule mu nooremale tütrele võõrsi!“ Siis ulkusivad kuld-rohoaias ja    õli uhkust palju. Tuli õhta, ajas jälle välja. Ise kinkis niisuguse obose, mis kaksteist meest kinni oidas. [Kuningapoig] ütleb: „Kuda ma võin seda kinni oidada, mis kaksteist meest oidab?“ [Seenekuningas] laskis kaksteist pudeli jooki tuua. [Kuningapoig] istub jälle obose pääle ja läheb kui linnu pääl oma ooste juure. [Seenekuningas] ütleb tütrele: „Eks sa kingi ka midagi talle.“ 
    „Mis ma siis kingin?“ 
    „Kingi üks vile talle.“ 
    Nii valjust vilistas, et puulehed pudenesivad. 
    Kuningapoig sai kuninga ukseoidjast. Tuleb kuningatüttar trepi pääle nuttama: „Käib siit merest üks nelja peaga madu ja liisku võeti, peab iga päev üks inimene temale saama. Võeti liisku, liisk langes minu vanema õe pääle.“ 
    Ütles kuningatüttar: „Ehk sa võid meid päästada?“ [Kuningapoig] ütles: „Eks ma ehk katsun.“ 
    Sõavägi mere ääres vastas. Kuningapoig vilistas oma obose, mis neli meest kinni oidasid. Ja võttis mõõga ja istus obose selga. Madu tuli merest välja ja küsis: „Kelle eest siis sina, kuningapoig, õled sõdimas?“ 
    „Iseenese ja kuninga vanema tütre eest.“ 
    „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    Kuningapoig ütles: „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss vilistas ninda, et roho pind õli punane. Kuningapoig vilistas ninda, et puulehed pudenesivad. Ja akkasivad jooksema. Uss akkas ümber keerama,  obone lõi kolm pead maha ja kuningapoig lõi üks pea. 
    Ja teine ommiku kuninga noorem tüttar tuli jälle trepi pääle: liisk langes keskmise tütre pääle. „Ehk sa võid päästada kuidagimoodi?“ 
    Tuleb kaheksa peaga elajas, sõavägi mend mere ääre vasta. Madu tuleb ja küsib: „Kelle eest sina õled?“ 
    „Iseenese ja kuninga keskmise tütre eest.“ Ja küsib jälle: „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    Kuningapoig ütleb: „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss sai vaod maad6 (150 sammu) ette, akkas ümber keerama, obone lõi kuus pead maha, ise lõi kaks pead. 
    Kolmandal ommikul nuttab jälle kuningatüttar trepi pääl: liisk langend tema pääle. Ja palub jälle kuningapoiga: „Kas võid kuidagimoodi päästada? Ja siis õled sa päästand meie riigi ja oma abikaasa.“ 
    [Kuningapoig] läks mere äärde, sõavägi seal, kuningatüttar sõaväe taga. Üks ohvetser sosistab: „Lubad minule tulla, siis mina päästan.“ Ei kuningatüttar võtta asjastki. 
    Uss tuleb välja, küsib: „Kelle eest sa, kuningapoig, õled?“ 
    „Iseenese ja oma abikaasa eest.“ 
    „Kas jälle mees mehe vasta või jooksu pääle?“ 
    „Olgu jooksu pääle.“ 
    Uss sai jälle vaod maad ette, akkas ümber keerama, obone lõi kaheksa pead maha, mees lõi neli pead. 
    Siis õli kuningriik päästetud. Ja inimesed võtsid suure auga noort kuningast vasta. Ja seitse nädala ühtepuhku peati pulma.