Laululinnud
Pääsuke
Nutsin, nutsin, vaeseke,
kukukuu, pillilill´, vakvakvaak,
nutsin all marjaaias.
Kes siis vaatama mind tuli?
Sinitiiba linnukene,
vahajalga vaimukene.
Tema eks mind küsitles,
tema mult vastust nõutas:
"Miks sa nutad, noor neiu?
Kas sa nutad ehteid
või ehk teisi rõivaid?"
"Ei ma nuta ehteid,
ega teisi rõivaid.
Ma nutan taga endist elu,
kaunist kasvupõlvekest –
kui elasin veel isakodus,
kasvasin venna kaldal.
Juus oli mul pikk kui pird,
pärg nii lai kui laud.
Juus jäi mul isakoju,
pärg venna koja otsa.
Isa jäi sinna itkema,
veli sinna vahtima.
Siin ei või ilusat pidada,
kangru kootud kangaid kanda –
lõhki löövad linase särgi,
puruks peene seeliku.
Siin ma ei jõua joostes joosta,
joostes joosta, käsu peale käia –
jändrikud mul järgi jooksevad,
tuletunglad turja kargavad.
Jändrikel jämedamad jalad,
tuletunglail tugevamad turjad."
Iki, iki minä vaenõ,
kukukuu, pillilill´, vakvakvaak,
iki alan marjaaian.
Kis sõs minnu kaima tull'?
Sinesiiba sirgukõnõ,
vahajalga vaimukõnõ.
Sii õks mult küüsütelli,
sii õks mult nõuõtõlli:
"Mi sa ikõt, noori näiu?
Ka sa ikõt ehiteid,
vai ikõt tõisi rõivõhõid?"
"Ei ma ikõq ehiteid,
ei kaq tõisi rõivõhõid.
Ma ikõ ennist elukõist,
kaunist kasupõlvõkõist,
kui ma elli esekotu(n),
kasvi velle kaldan.
Juuss´ oll´ pikkä nii kui pirdu,
vanik lagja nii kui laud.
Juuss´ mul jäie ese kodu,
vanik velle vaja otsa.
Ese jäi manu' ikõma,
veli' manu' vahtimaie.
Siin ei tohe' peenüt petä',
kanda' kangri koetut –
lahki lüü linadsõ hammõ,
purus piinü pallapoolõ.
Siin ma ei jõua' joostõn joosta',
joostõn joosta', käskin käüä',
järiku' eks mul järgi juuskva',
tulitunglõ' turja pääle.
Järiku' omma' jämeb jalga,
tulitunglõ' tugõvab turja."