Linnud
Lindude side taevaga on pannud arvama, et nad puutuvad kokku kõrgel elavate jumalike olenditega või on koguni inimeste ja jumalate vahendajad, teavad saladusi ja tarkusi ning toovad sõnumeid. Sageli ennustatakse lindude käitumise järgi ilma, kuid linnukeelte oskaja võis kuulda muidki saladusi ning nende abil elus edasi jõuda. Linnu koputus aknale või käo kukkumine maja juures oli surmaenne. Mustad linnud – kaarnad, rongad – tõid halbu sõnumeid, regilauludes on need sageli sõjasõnumid. Sellistel ideedel on oma tagapõhi, sest need linnud on raipesööjad ja kogunesid lahinguväljadele – nimetagem võrdluseks, et keldi ja iiri sõjajumalannasid arvati ilmuvat ronga ja varese kujul. Regilaulus tuleb ette, et kurjale mehele kositud naine heidab lindudele ette, et need ei hoiatanud teda õigeaegselt. Loomamuinasjuttudes esindavad linnud enamasti tarkust ja kavaldavad üle isegi üldtuntud nutika looma, rebase.
Eestlased kui maainimesed tundsid hästi lindude eluviisi ja häälitsusi, kuid teadsid vähem nende rändamisest: neid arvati talve veetvat teispoolsuses, uinuvat vees või urus..
Eesti ja soome-ugri kosmogoonilises müüdis on maailma loojaks lind. Samuti on mitmete kaugemate rahvaste usundis linnud loomismüüdi peategelased või tekkib maailm lihtsalt munast. Eestlaste lähisugulaste, teiste läänemere rahvaste kaljujoonistel kujutatakse palju veelinde.
Metsikud linnud ja nende munad olid tähtsad inimese toidulaual, kuid nende küttimist korrastasid tavad. Liiga ohtra küttimise või valel ajal küttimise eest võis karistada metshaldjas, nagu jutustavad pärimused. Tõenäoliselt on väga iidsed need lood, mis räägivad üleloomuliku linnu kujul ilmunud metsavaimust. Teisalt, lindude pesitsusrahu kevadel ja suvel üldiselt ei häiritud, sest metsatööde periood oli talvel.
Linnumunale omistati erilist maagilist jõudu ja see on üldtuntud viljakussümbol. Kivitaoline, kõva koorega muna, millest sünnib tibu, kehastab üht suurimat imet – elu tekkimist elutuna näivast algest. Eestis, nagu väga paljudel maadel, on munade värvimine, kinkimine, veeretamine ja koksimine seotud kevadpühade ning looduse ärkamisega kommetega ja viljakustavadega. Värvitud mune tõid tüdrukud kiigele ja kinkisid poistele. Setomaal, õigeusu aladel, aga näiteks ka Inglismaal, mängiti munade kallakust alla veeretamist.
Eesti kõige tuntum loits on haiguste saatmine mustadele lindudele: „Kiirmus, kaarmus, harakul haigus, varesel valu…“. Idee põhineb uskumusel, et halba on raske maailmast päriselt kaotada, kuid seda saab enda juurest ära saata. Arvestades aga seda, et raipesööjad linnud puhastavad maailma nakkushaiguste pisikutest, peitub selles kujundis omamoodi tõde.
Lindude liigitus antoloogias
Metsikud linnud on antoloogias jagatud rühmadeks, mille alamlehed menüüst eraldi avanevad. Need folklooripalad aga, kus tegelasteks on eri rühmade linnud, asuvad siinsamas lehel allpool. Kodulinnud on aga paigutatud teise põhiteemasse: Kodu.
Menüüst avanev lindude liigitus on rahvapärane ja arvestab nendega seotud folkloori sisu kui hulka.
Mustad linnud: vareslased – ronk, varesed, harakas, hakk, pasknäär, pähklimänsak.
Veelinnud – haned, luiged, pardid, lagled, kajakad jt.
Kured – sookurg, toonekurg.
Laululinnud – pääsuke, lõoke, ööbik, kuldnokk, musträstas jt. Siin kasutatakse mõistet "laululinnud" rahvapäraselt, mõeldes ilusa lauluhäälega linde, jättes välja kareda häälega värvulised, nagu vareslased, kes teaduslikult kuuluvad ka laululindude hulka.
Kägu – on ka rahvapäraselt laululind, kuid seisab eraldi temaga seotud rohke pärimuse tõttu. Aasta lind 2024.
Metsikud kanalised – metsis, teder, rabapüü, laanepüü, nurmkana, põldvutt.
Röövlinnud – kotkad, kullid.
Muud linnud – rähnid, tuvid jt, mis ei kuulu ülaltoodud liikidesse.
Eri linnud üheskoos
Nagu looduses, nii võivad ühes folklooritekstis olla koos mitu väga erinevat lindu. Ühte teksti kalduvad sattuma sarnase välimusega linnud, näiteks suured veelinnud ja kured. Teisalt kohtuvad rahaloomingus vastandlikud liigid, näiteks ühes muinasjutus suhtlevad sookurg ja põldkana. Sama jutu teises variandis on tegelasteks sookurg ja toonekurg.
Mitmetes vanasõnades on loetletud eri liike ja nendega seotud endeid, näiteks ilmamuutust ühe või teise linnu rändamise aegu. Teist tüüpi vanasõnades ennustab eri päevaaegadel kuuldud linnulaul erinevat saatust. Selline tingimuste loetelu sarnaneb regivärsi parallelismiga, kus terviklik mõte kujundatakse välja mitme sarnase ehitusega laulurea jooksul. Soome folklorist Matti Kuusi (1956) peab seda vähemalt tuhande aasta vanuseks, juba viikingite aegadesse ulatuvaks vormivõtteks..
Mõistatused kajastavad tavaliselt vastuse objekti välist kuju ja vormi. Seetõttu, sarnase välimusega lindude kohta on mõnikord ühtemoodi mõistatused. Sel juhul sõltus ilmselt kohalikust pärimuseset, missugust lindu peeti silmas. Eestis laiemalt võib neil mõistatustel olla mitu õiget vastust. See teeb mõistatamise keerukamaks.
Taive Särg
Kurg on pikkade jalgadega ja tahtis väiksemat sorti naist. Tuleb nurme peale nurmkanale kosja. "Tere, tere!" ütleb nurmkanale. "Kas võiksime paari minna? Ma tulin sulle kosja."
Nurmkana vaatab teda igast küljest ja näeb, et väga suur on. "Ma olen väikene, olen nurme peal harjunud, kuidas ma soos käima hakkan, lühikesed jalad."
Kurg sai pahaseks, et mispärast ta nii kõneleb ja kosje vastu ei võta. Läks sohu ja mõtles kurva meelega: "Vaja ju ära võtta! Saanud siis milline tahes, see naisekene. Olgu peale, ei võtagi!"
Nurmkana näeb nurme peal, kuidas ta astub üle mätaste oma pikkade jalgadega. Mõtleb: "On vaja mehele minna, olgu see kosilane milline tahes."
Kurg näeb, nurmkana tuleb, tuleb ligemale. Kurg vaatab üle pahema õla: "Võeh, mis naine sinust mulle küll saaks, – veereb nagu kartul, ei saa üle mätta."
Nurmkana vihastas ja läks minema nurme peale.
Kurg mõtleb, et olgu pealegi, saaks ikka mingisuguse naise. Läheksime tasasema koha peale elama. "Lähen võtan ära," mõtleb. Tuleb nurme peale.
Nurmkana vaatab: "Mis mees sinust mulle küll saaks: pikad jalad, närtsakad rõivad seljas. Ei saaks kabedat meest."
Vaat siis – üks põlgab ühte, teine teist!
Kurg om pikke jalgaga ja tahtsõ vähämbät sorte naist. Tulõ nurmõ pääle nurmkanna kosjalõ. "Tere, tere!" ütles nurmkanalõ. "Kuis mi paari saasi! Ma tulli sullõ kosjalõ."
Nurmkana kaes tsõõri ümbre ja kaes, et väiga suur om. "Ma olõ väikene, olõ nurmõ pääl harino, a kuis ma suuh käuma nakka, lühko jala."
Kurg pahase arq, et misperäst tä nii kõnõli ja võta-s kosjo vasta. Lätt' suuho ja kaes hallõ meelega: "Arq nu vaja võtta! Määne saanuq, õks saanuq naasekõnõ. Olgu pääle, lääq-ai võtma!"
Nurmkana kaes nurmõ pääl, ku tä käu mätäste pääl, pikke jalgoga. Mõtlõs: "Arq ol vaja minnäq, õks saanuq, määne saanuq kosilanõ."
Kurg kaes, ku nurmkana tulõ, tulõ lähikeiste. Kurg kaes üle kurä õla: "Võõh sust ka mullõ määne naane saanuq, ku kartohkas höörüs, saa-i üle mättä."
Nurmkana vihast' ja tull nurmõ pääle ärä.
Kurg mõtles, et olgo pääle, saanu õks määne naane. Mi lännö tasatsõpa kotusõ pääle elämä. "Lää kosi õks arq," mõtlõs. Tulõ nurmõ pääle.
Nurmkana kaes: "Sust mulle määne miis ka saanuq: pikä jala, närtsõnõ rõiva säläh. Saanu-s käpe miis."
Kaq – üts põlg ütte, tõõnõ tõist!