Ku nuurpaar viiäs lavva taadõ kaasitõh,
kuis tuu ka olĺ?
Ütleq sa iist!
Kaśke, kańke,
velekeseq, noorõkõsõq, kaśke, kańke!
Lääme-ks mi aulavva taadõ, kaśke, kańke!
Lääme aulavva taadõ, kaśke, kańke!
Astu-ks mi leemelivva mano.
Velekene-ks, noorõkõnõ,
läät sa-ks aulavva taadõ,
liigut sa leemelivva mano,
kaeq sa silmil selgillä,
kaeq silmakolmal korgilla.
Läät sa sinnä näio kodo,
ommaq-ks kui ohtjaq ussõ all,
ommaq-ks takjaq tarõ läve all,
saa-i sis illos elämine,
saa-i kallis kasumine.
Omma-ks sääl siidiq ussõ all,
saasõ-ks sis illos elämine,
saa sis kallis kasuminõ.
Velekene, noorõkõnõ.
Peigmehepoolsed sugulased õpetavad noormeest jälgima pulma esimesel päeval mõrsjakodus märke, mis viitavad hilisemale abieluõnnele. Kui umbrohi kasvab ukse ees, pole õnne loota. Lauldi siis, kui pruutpaari viidi rituaalsele söömaajale, aulauda. Refrääni kaske-kanke järgi nimetati viisi kaaskõlõmine või kaasiguääl.
ERA, FAM 636 A (8, 10) < Haida k – Igor Tõnurist, Õie Sarv 1988 < Olga Freiland, Maria Bogdanova, Natalja Bogdanova, Anna Jefimova, Darja Markova, Natalja Mironova.
Aastaring
Perekonnatavand
Improvisatsioonid ja lüroeepika
Tsõõrilaul