Kuis kuuljat vällä viiäs, kuis imä aŕ koolõs. Sõnno ikõ:
Maamakõnõ-ks, mu kulĺa maamakõnõ,
maamakõnõ-ks, mu meelimaŕakõnõ.
Nüüd läät, maamakõnõ-ks, sa kotost minemähe,
nüüd läät, maamakõnõ, sa majast marsma.
Mullõ-ks jätäq, maamakõnõ, sa kari kasuma,
mullõ-ks jätä, maamakõnõ, sa vili vinnümä.
Sis õks naka, maamakõnõ, ma k´auma kääpäl,
sis õks naka, maamakõnõ, ma sõudma sõmõral.
Nüüd läät, maamakõnõ, sa vällä värehtist,
nüüd astut, maamakõnõ, sa vällä ussaiast.
Armu-ks-sõna, maamakõnõ, sa panõq aia pääle,
hellä sõna, maamakõnõ, sa panõ hirrõ pääle.
Maamakõnõ, kuku maamakõnõ,
maamakõnõ, maamakõnõ, mu meelimaŕakõnõ.
Nüüd nakat, maamakõnõ, sa marsma maa sisse,
nüüd nakat, maamakõnõ, sa kalmu kaldumma.
Kotoh olli sul illos elämine,
kotoh olli, maamakõnõ, sul kallis kasumine.
Havvah viil, maamakõnõ, sa läät hall’tamma,
koopah viil, maamakõnõ, sa läät kulõhumma.
Śoo iki ma umalõ maamalõ.
Seto surnuitkud olid kui kommunikatsioon teispoolsusega. Itkeda võis matuserituaali mitmetel hetkedel, aga ka surnu mälestamisel või hiljem kääpal käies. Itkesid ainult naised ning peeti heaks tooniks, kui keegi kadunukese sugulastest nuttis sõnadega (sõnnol ikk´). Usuti, et kadunukestel on voli mõjutada mahajäänute elu. Matuserituaalis pandi tähele ka põllumajanduslikke endeid. Seda itku on esitatud surnu kodust ära saatmisel, kui kadunukest majast välja kanti. Tütar palub, et kadunud ema ei võtaks kaasa vilja- ja karjaõnne ning jätaks oma head sõnad koju maha. Itkeja lubab selle eest hakata kääpal käima. Itk lõpeb traditsioonilise motiiviga, kus vastandatakse ilusat elu kodus ja hauas hallitamist.
ERA, FAM 632 B (15, 16) < Haida k – Igor Tõnurist 1987 < Anna Bogdanova.
Aastaring
Perekonnatavand
Improvisatsioonid ja lüroeepika
Tsõõrilaul