Siberi setode laulud

Poissa laul

Haida koor: Natalja Bogdanova (e), Anna Bogdanova (k)

Või meil vellekese^q, aŕa noorõkõsõ^q,
või meil velĺokõsõ^q, aŕa noorõ-jallõ-kõsõ^q.
Või õks läämi hulk´ma mi nüüd huulitsahe,
villu-ks laskma mi küll vanijallõ.
Kiä-ks johus meid ka vast sääl kuulõvata,
johus väläh sääl küll olõvata:
“Edo-ks höste sääl küll laulõtassõ,
viie-ks perrä sääl küll veerätädäs!”
Mõtlõs Pihkva om tuu pillihelü,
Saarõ-ks-maa om tuu sarvõhelü.
Ega-ks olõ-i Pihkva taa joht pillihelü,
Saarõ-ks-maa olõ-i sarvõ helü.
Śoo-ks ommõ noortõ poistõ helü,
helü-ks kaabu- om näil -kandijilla.
Kohe-ks hellä nüüd jo poissa helü,
kuulus sjoo küll poissa kumu?
Helü-ks veese hirre tuu küll mõtsa pite,
kumu kandõ-ks kuusõ latvo pite.
Võe, posikõsõ, mi küll mehekese^q!

Viländ!
– Kost sõna mõistat, sis ütle nii õnnõ!
– Sjoo olõ-i spetsiaalne, et nii… noh, et vot kõrrast nii… kes kui ütles.
– Ku laulu otsast kinni võtat, laul lõpõ-i kunagi.
– Seto laulul olõ-i otsa ei viirt.
– Oinal muna^q, sikal sarvõ^q mõlõba^q.

Naiste esituses kõlab laul, mida laulsid noored mehed õhtuti küla vahel kõndides. Poisid loodavad laulus, et keegi kuuleks nende lauluhäält ja peaks seda Pihkva pilliks või Saaremaa sarveks. Lõpus on romantiline pilt sellest, kuidas poiste hääl kandub üle metsade. Viis on tüüpiline meesteviis, mida venitavad pikemaks lisasilbid ja hüüatused.

ERA, FAM 632 A (6) < Haida k – Igor Tõnurist 1987 < Natalja Bogdanova, Anna Bogdanova, Jelena Kondratjeva, Darja Markova.