Siberi setode laulud

Asustuslugu, elatusalad, külad

Siber seostub paljude inimeste kujutlustes külma, pimeduse ja vangiahelatega. Aga Siber on olnud samas ka unistuste ja lootuste maa. Eesti- ja Liivimaa kubermangust rännati 19. sajandi lõpukümnendil ja 20. sajandi algul massiliselt Siberi väheasustatud aladele, väljarändamist hõlbustas Transsiberi raudtee valmimine. Siberi koloniseerimine sai riiklikuks programmiks ning see oli võrdlemisi hästi ette valmistatud. Uusasunikud said oma maa, nad vabastati riigimaksudest, lisaks anti rahalist toetust ning abistati kirikute, veskite, kaevude ja teede ehitamisel.

Ülerahvastatud Setomaalt rändasid Siberi väheasustatud aladele ka Eesti-Vene piiril elavad setod, eestlaste hõimlased, kes on ajalooliselt kuulunud vene mõjusfääri ning olnud õigeusu kiriku liikmed. Setomaale iseloomuliku maaomandi vormi tõttu – põllumaa oli külakogukonna valduses ning see jagati teatud aja järel ümber vastavalt hingekirjas olevate inimeste arvule – oli põllundus ja karjakasvatus sealkandis vähetulus.

Setode elupaigaks sai Ida-Siber, Jenisseiski kubermangu (nüüd Krasnojarski krai) Kani ja Mana jõe vaheline ala Sajaanide eelmäestikus, mitu korda Setomaast suurem. Elati üksiktaludes, ilma valitsuse loata ei olnud esmalt lubatud ümber asuda. Siberi seto küladest ning üksikmajapidamistest kujunes aja jooksul neli suuremat setode asustusrühma: Hait, Krestjansk, Uus-Petseri ja nn Mana-tagused.

---

Siberi setod elasid mustmulla alal metsastepis, osalt ka taigavööndis. Sealne maa oli viljakas, kuid taigapiirkond polnud põllupidamiseks eriti sobiv. Põllunduse ja karjapidamise kõrval või asemel pakkus setodele lisasissetulekut ja äraelamisvõimalusi ka mesindus, kalastus, jahipidamine, palgiparvetus, töö kullakaevandustes või kaubavedu Siberi raudtee ääres.

---

Siberisse rännanud setod ei saanud nautida rahulikku elu omal maal kuigi kaua. Mehi mobiliseeriti Esimesse maailmasõtta (1914–1918) ja Venemaa kodusõtta (1917–1922), külad said kannatada röövimiste, tapmiste ja sõjakommunismi poliitika läbi. Enamlaste võimuletuleku järel keelustati usuelu ning hakati taga kiusama vaimulikke, mis viis allakäiguteele ka setode kultuurielu.

1920.–1930. aastate repressioonide käigus sattus esmalt löögi alla jõukam elanikkond (nt need, kes töötasid kullakaevandustes), edaspidi puudutasid repressioonid pea kõiki peresid. Kolhooside moodustamine 1930. aastate lõpul katkestas traditsioonilise elukorralduse. Väiksemad seto külad kadusid, elanikke asustati ümber suurematesse, osa maaelanikke suundus vene linnadesse ja asulatesse. Teine maailmasõda tühjendas külad vähestest allesjäänud meestest sootuks ning jättis kogu külaelu naiste-laste kanda. Sõjajärgselt elu mõnevõrra paranes: ühismajandid kosusid, hakati maksma rahapalka, kuid noorem rahvas lahkus järjest enam maalt paremate töö- ja elutingimuste otsingul.

1990. aastail lagunesid kollektiivmajandid, kuid eraettevõtlus pole õieti jalgu alla saanud: vanad enam ei jaksa, noori on külades vähe. Levinuim on oma pere tarbeks toidu kasvatamine.

---

21. sajandi algul elasid setod kompaktsemalt koos Partisanski (varem Perovo) rajooni külades: Hait (vn Хайдак, asutatud 1900, elanikke u 190); Bulatnova (ka Pulatnova, vn Булатновка, varem Sinikrebot, asutatud 1900, elanikke u 25); Krestjansk (vn Крестьянск, asutatud 1907, elanikke u 70, pooled neist setod) ning Rõbinski rajooni Uus-Petseri külas (vn Новая Печёра, elanikke 250). Setosid võib kohata ka rajoonikeskustes, linnades, Mana rajooni paljurahvuselistes külades Narvas, Kijais jm.

Hait – suurim seto küla Siberis – on ligi 4 km pikk tänavküla ning seda kutsutakse naljatamisi Siberi Setomaa pealinnaks.