Siberi setode laulud

Lelläkene

Haida koor: Natalja Bogdanova (e), Anna Bogdanova (k)

Lelläkene, lelläkene, mu kulĺa lelläkene,
lelläkene, lelläkene, mu kulĺa lelläkene.
Tsõtsõriku kagariku, hoi meile velekese^q aŕa noorõ-jalõ-kõõs.
Lelläkene, lelläkene, mille naksit sa näiot andmahe?
Lelläkene, lelläkene, kas jää-s sul töödä mu tetä^q?
Lelläkene, lelläkene, vaest jää-s sul asõnd mu aia^q?
Lelläkene, lelläkene, vaest niidi ma niidü risutsõhe?
Lelläkene, lelläkene, vaest põimi ma põllu purutsõhe?
Lelläkene, lelläkene, minno pannu sis kivve kandmahe.
Lelläkene, lelläkene, kanda pannu sa vällä kakmahe.

Kiä lätt müüdä, sis mõtlõs, mis pido tah om. Mis tuust!

Pulmade kolmandal päeval ja järelpidudel on parodeeritud mõrsjaitke, mis pulma esimestel päevadel nii kuulajad kui esitajad nutma panid. Paroodiates asendatakse itku pöördumissõnad millegi koomilisega või venitatakse pikaks refrääniks. Selles refrääniga naljaitkus pöördub mõrsja isa venna poole (lelläkene). Neiu küsib, kas ta pandi mehele lohakalt niitmise eest või said kõik tööd kodust otsa. Mõrsja lubab, et ta oleks mehele minemise asemel võinud kive kanda ja kände välja juurida. Refrääni muusikaline stiil parodeerib meestelaulu, koori osa jäljendab mõrsjaitku viisi ning kasutab osaliselt ka pooltoon-poolteisttoon laadi.

ERA, FAM 632 A (2), 632 B (3) < Haida k – Igor Tõnurist 1987 < Natalja Bogdanova, Anna Bogdanova, Jelena Kondratjeva, Darja Markova.