Siberi setode laulud

Kooluikk haudalaskmise man

Anna Bogdanova

Ja sis om, ku hauda naatas laskma, sis ikõtas jal niimuudu:

Maamakõnõ, nüüd kuulgõ^q-ks, ti koopa tegijä^q,
kalli kuulgõ^q, maamakõnõ, ti havvakandja^q.
Suu õks pangõ^q, maamakõnõ, ka sullõ suvõ poolõ,
pää õks pangõ^q, maamakõnõ, ka sullõ päävä poolõ.
Kui õks tulõ, maamakõnõ, tuu suuri suvõkõnõ,
haĺas tulõ, maamakõnõ, tuu hainaaokõnõ,
sis õks naka, maamakõnõ, ma k´auma kääpille,
sis õks naka, maamakõnõ, ma sõudma sõmõrillõ.
Päivä-ks nakas kui pääle paistmahe,
agu-ks nakas, maamakõnõ, sul hõlma hahetama,
mullõ-ks viska, maamakõnõ, sa käsi kääpästä,
mullõ-ks anna, maamakõnõ, sa sõrm sõmõrasta.
Käele-ks, maamakõnõ, ma naka, kõnõlõmma,
sõrmõlõ-ks, maamakõnõ, ma naka sõnatamma.
Maamakõnõ-ks, mu kuku maamakõnõ,
maamakõnõ, maamakõnõ, mu meelimaŕakõnõ.

Vot śoo, ku hauda lastas. Iki ma umalõ maamalõ ńoo^q sõna^q.

1987. aastal esitas Anna Bogdanova kolm itku, mida ta oli itkenud oma 1943. aastal surnud emale. Anna olevat itkenud kogu 12-kilomeetrise tee kodust surnuaeda. Haudapanemise itkus palub tütar hauategijaid, et ema pandaks hauda nii, et pea jääb päikese poole. Siis tunneks ema hauas suve tulekut ja saaks käe sirutada tütrele, kes on hauale tulnud.

ERA, FAM 632 B (15, 16) < Haida k – Igor Tõnurist 1987 < Anna Bogdanova.