Estonski pääl Ignasõ Mihkali Alĺa läts mehele, sis ku tulĺ Ujarist kodo, sis istõmi vaksalih, sis tä kõnõĺ, kuis tä mehele lätś ja üteĺ kah.
Tätäkene-ks mu armakõnõ,
mino kulĺa tätäkene mu kaaligo!
Sullõ-ks lää ma mano maŕakõnõ,
mano-ks lää, nii maalõ hiidä,
kottalõ-ks nii kumarda jalga.
No-ks künnü ma sinolt küsümähe,
näio-ks nõsõ ma sinolt nõudmahe:
Kui-ks tulõ-no suuri suvõkõnõ,
kinä tulõ-ks tuu keväjäkene,
no-ks künnü ma sinolt küsümähe,
näio nõsõ-ks ma sinolt nõudmahe:
Kiä lätt õks viil mäele kündmähe,
arro nakas kiä atra kandmahe?
Tõsõq latsõq kõik ommaq väikeseq,
maŕakõsõq kõik madalakõsõ.
Kui-ks olli ma kotoh, kullakõnõ,
näio käve-ks kõõ mäele kündmähe,
arro käve kõõ atra kandmahe.
Mille naksit sa minno andmahe,
mille naksit sa minno kal’tama?
Vaest pannit minno palĺost paa mano,
liiast pannit vaest leemelivva mano?
Kui-ks saa ma näio tuu kodo,
agu-ks saa-i mul illos elämine,
võe-ks saa-i mul kallis kasumine?
Kohe-ks lää ma, noori näiokõnõ,
kas lää ma suuhu kuusõ ala,
kas lää ma merde up’tamma?
Süvä vesi võta-i süämelisi,
meri võta-i ka vasta meeleisi.
Kohe lää-ks ma, noori näiokõnõ?
Tagasi-ks ma tulõ, tütrekene.
Kui-ks näio ma tagasi tulõ,
sis piät õks vasta võtma.
Setod pidasid heaks endeks, kui mõrsja pulmas nuttis. Pulmarituaalis oli mõrsjaitkudel tähtis osa. Pruut koos sõbrannadega kummardas sugulastele ja improviseeris igale sobivad sõnad. Selle itku olevat itkenud oma isale Ignasõ Mihkali Alĺa. Mõrsjaitkus isale küsib tütar, miks teda mehele pandi (kas oli kahju söögist?) ning tuletab meelde, et kevadel pole teda enam kodus kündmisel abiks. Itk lõpeb ähvardusega end uputada, kui elu peigmehe kodus osutub liiga rängaks. Viisiks on eriline mõrsjaitku meloodia ning laulus kasutatakse seto vanemale muusikale omast pooltoon-poolteisttoon laadi.
ERA, FAM 636 A (8, 10) < Haida k – Igor Tõnurist, Õie Sarv 1988 < Olga Freiland, Maria Bogdanova, Natalja Bogdanova, Anna Jefimova, Darja Markova, Natalja Mironova.
Aastaring
Perekonnatavand
Improvisatsioonid ja lüroeepika
Tsõõrilaul