Siberi setode laulud

Siberi setode laulud

Krasnojarski krai setode laulud esindavad diasporaa setode spetsiifilistes oludes arenenud laulupärimust. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Setomaalt kaasa toodud laulutraditsioon on enam kui saja aasta jooksul elanud emakultuurist eraldatuna oma elu uues keskkonnas võõraste keelte ja lauludega koos. Tänu sellele, et laulupärimust on kandnud naised, kes on seto külas olnud enam koduringi suletud ja alalhoidlikumad kui nende abikaasad, on Setomaalt toodud pärimus säilinud siiski äratuntavalt setopärasena. Setode mitmehäälsus, traditsioonilised seto viisid ja sõnad elavad tänaseni Siberi seto naiste suus. Seto laul on kõige elujõulisem Haida külas, kus tegutseb naiste folklooriansambel Lill, lastekoor Kullõrkukk ning külataredes laulavad ka vanad naised, kes kultuurimajja tihti ei satu.

Kuna Siberi setode laulude esimesed teadaolevad jäädvustused pärinevad alles 1980. aastate teisest poolest, võib vaid oletada, kuidas emigreerunud setode muusikapärimus muutus aegamööda selliseks, nagu me 2000. aastate lõpupoole selle leidsime. Kui võrrelda 2007. ja 2008. aasta salvestisi paarkümmend aastat varem tehtutega, võib näha suuri erinevusi. 21. sajandi alguskümnendiks olid kadumas inimesed, kes said osaleda traditsioonilistes seto pulmades või kuulsid matusel itkejaid. Seoses perekonnatavandi muutumisega kadusid ka vanad pulmalaulud ja itkud, mida veel paarkümmend aastat tagasi lauldi. Vaatamata juba 1930. aastail toimunud kirikute hävitamisele (Hait, Narva, Perovo jt), ei kadunud külades seto kombed. Üllatavalt pikalt säilis osa kalendaarsest tavandist ning sellega seotud lauludest (jaanilaul, maaselitsa laul). Kahe aastakümne vahelises võrdluses on näha, et on hakanud domineerima uuemas stiilis laulud. Kuigi külades on veel lauljaid, kes suudavad improviseerides luua laulusõnu ja laulda seto laulude vanemasse stiilikihistusse kuuluvaid laule, eelistatakse tänapäeval kultuurimajas laulda pigem eestlastelt või venelastelt õpitut.

Siberi setod on omaks võtnud erineva päritoluga muusikat. Kuigi eestikeelsed koolid suleti 1930. aastail, ei kadunud koolis õpitud eestikeelsed ringmängulaulud. Seto külades elavatelt lõunaeestlastelt on saadud uuemas stiilis sentimentaalseid laule. Kuna tänapäeval Siberi seto külades eesti kirjakeelt ei kuule ning eestikeelset kirja mõistavad lugeda vähesed eestikeelsetes koolides käinud vanad naised, on eesti laulude tekstid muutunud setokeelsemaks ning laulud võivad sisaldada moonutatud sõnu või ebagrammatilisusi. Kolhooside loomisega ja sundkorras taludest ridaküladesse asutamisega hakkas seto küladesse tulema teiste rahvaste esindajaid. Seto- ja eestikeelsete laulude kõrval said setodele järjest omasemaks venekeelsed laulud.

Tänane ansambli Lill tuumik on põlvkonnast, kes laulsid noorena peamiselt vene laule. Samas kuulsid nad oma emasid ja vanaemasid tihti seto laule laulmas ning on hakanud aja möödudes neid ka ise laulma. Seto laulude laulmine seostub nendele laulikutele väikeste erapidude ja kolhoosinaiste koosistumistega, võrreldes vene või eesti lauludega on see olnud laulupärimuse kodusem ja vähem-avalik osa.

Setode kodumaalt kaasa toodud regivärsiline laulustiil erineb nii eesti kui vene lauludest. Regivärsiline laul pole nii kindlakujuline kui vene või eesti laul ning hea laulja võib improviseerida traditsioonilisi vormeleid ja meetrumit kasutades igaks laulmisolukorraks sobivad sõnad. Ühelt poolt ei pea tänased laulukultuuri kandjad seetõttu seto traditsioonilist laulumuusikat “õigeks“ lauluks – võib ju lauluoskaja lõputult laulda sellest, mida ta näeb ja mis meelde tuleb –, kuid teisalt tunnustatakse improviseerimisoskust kui haruldast ja kaduvat nähtust.

Siberi seto kogukondade kompaktsus mõjutab laulude seostamist konkreetsete isikutega, kes neid on kunagi laulnud. Haida külas levinud suure osa uuemate eesti laulude kohta öeldakse, et need on Ossipova Manni ema Molnika Nasta või Kito Nasta omad. Nasta tütre Manni kaudu on laulud jõudnud ka ansambli Lill repertuaari. Ka suurlaulikul Semmeni Ollil seostusid mitmed laulud konkreetsete isikutega: ta tutvustas mõnd laulu aastakümneid tagasi surnud esitaja kaudu. Haida külas on populaarsemate laulude puhul tavaks, et koor ei lase eeslauljal kaua üksi laulda ja liitub niipea, kui on selge, millise värsiga tegu. Selliste seto laulude puhul üritatakse kindlakskujunenud tekstist kinni pidada, ei va­rieerita ega improviseerita teksti. Kui pole tegemist soololauluga, peetakse ilusaks mitmehäälset laulu. Siberi setode, nagu ka Siberi eestlaste esituses kõlavad Eestis ühehäälsena tuntud uuemad laulud mitmehäälselt. Igasugust mitmehäälsust kirjeldatakse seto mitmehäälsuse terminitega killõ ja torrõ.