Hinge rändamine
Sureb keegi, siis avatakse surnutoa aken, et hing hõlpsasti välja pääseks. Tookordset puhuvat tuult nimetatakse hingetuuleks.
Kuskil talus olnud naine raskesti haige. Sealt talust olnud keegi väljas. Koju tulles läinud temast metsa vahel mööda äkiline kõva tuulehoog. Koju jõudes leidnud haige surnud. Arvatud, et see tuulepuhang olnud surnu hing.
Üks ema pannud lapse suremise puhul tähele, et kui laps viimast korda hinge tõmbanud, siis ühtlasi nagu mingi tuuleõhk läinud aknast välja; lilledel lehed "lõhisenud" kohe.
Hing uitas mõne aja toa ümbruses nagu jumalaga jättes, siis läks ära.
Surnute hinged käinud vanasti saunas vihtlemas.
Vanarahva jutu järgi peetud üht hahka liblikakest "hinge-liblikaks", kes olevat inimese "hing" ja lendlevat enne inimese surma tema haigevoodi ümber, ning hiljemgi käivat kadunukese "hingena" veel mõnda aega kodus, oma sugulasi ja oma vana kodu vaatamas. Sellepärast on siis vaja hoolega tähele panna, et keegi seda väikest hahka liblikat ei tapaks, see hävitavat ühe inimese hinge. Väikse "hinge-liblika" tegevus olevat kõige selgemini näha inimese suremise ajal. Kui keegi on hinge heitmas, siis tee pajaauk lahti ja pane vesi kausiga pajaaugu peale, aga ise jää kuskile salajasse kohta vaatama. Siis olevat selgesti näha, kuidas hing haha liblika kujul hingeviija (vist ingli) käes on, kes viib ta läbi kausis oleva vee ja nõnda kõigest patust puhtaks peseb, puhta valge räti sisse paneb ja siis taevasse Jumala juurde viib. Sel kombel käivat hing ka pärast surma kodus, omakseid vaatamas, ja ta ei lendavat kunagi ühegi räpase asja peale.
Vana rahva jutu perrä om üts ahk liblikakene „henge-liblikas” arvatu, kes esi inemise „heng” pidavat olema ja enne inemise koolmist ümbre tõbidse aseme lendelema, nink ka peräst, kui kadonu „heng”, veel mõni aig perän koton käuma, ommi sugulaisi ja omma vanna kotust veel kaema. Selle pärast om sis vaija hoolega tähele panda, et keäki seda väikest ahka liblikat ärä ei surma – see kaotavat jo üte inemise henge ärä. – Väikese “henge-liblika” tegevüs ollev inemise koolmise man kõige selgembal nätä. Om keäki henge heitmisel, sis lase paja1 vallale ja pane kausiga vesi paja1 pääle, ent esi jää kohegi salajahe paika vahtima. – Sis olevat selgeste nätä, kuis heng aha libliku näol henge viija (vist engli) käen om, kes teda läbi kausin olevast veest viip, ja nii viisi kõigest patust puhtas mõsep, puhta valge närdsu sisse panep ja - sis taivahe Jumala mano viip. – Sel kombel käüvat heng ka peran surma koton, omatsid kaeman, ja ta ei lendavat kunagi ütegi ropu asja pääle.
1 pajaaken, leitseauk
Kudima kandis juhtunud see lugu. Üks mees maganud ja teised näinud, kui üks kärbes lendas suust välja ja lendas veepangi sanga pääle ja sang olnud nöörist, ulatanud vette ja kärbes ka kukkunud vette, rabelenud seal. Mees voodis liigutas ennast ja oigas. Kui kärbes välja sai, lendas jälle suhu tagasi. Ja mees tõusnud üles ja rääkinud: “Mina läksin üle jõe ja purde palk oli vee sees ja mina kuidagi üle ei saand ja keegi appi ka ei tulnud."
Põrgulaane metsas on vana Striike matusekabel, mille asemel oli veel varem üks teine vanem kabel, ja selle vana kabeli ajal maeti kõik surnud kabeli alla keldrisse, mis uue kabeli tegemisel jäeti selle põranda alla.
Aga vana tige Läll, kes kõiki piinas ja kelle surm ajas terve mõisa musti vareseid täis, maeti kabeli kõrvale keldri moodi müüritud auku ja see auk või haud müüriti pärast ka pealt kinni, et kuri hing välja ei saaks.
Ning tema hauale ei pandud isegi mitte risti tema kurjade tegude pärast, vaid pandi müüri peale tehtud künkale saksakeelne kivitahvel, kuhu peale oli raiutud, et Läll seisku hauas paigal. Aga siiski käis ta veel kodus ja põrutas iga öösi häärberi ukse pihta ning karjus pojale, et see ta mõisat ilusti hoiaks ja põlde kõvasti hariks.
Hommikul vara luusis ta mööda vilja ja uuris, kuidas see kasvas. Ükskord oli peale rahva ka härra ise näinud, kui kooljas kõndinud kaeru pidi ja tõmmanud pööriseid läbi sõrmede, nagu oles ta teri maha roobitsenud. Ja härra läks ära Pollisse elama, ning alles tema vanem poig tulli Riidajasse elama. Tema laskiski vana kabeli asemele ehitada uue, millele rist otsa pandi ja must ingel ette valvama.
Vana Läll kaevati aga sellest august välja, sest talle müüriti uus keldri moodi haud, kuhu sisse ta koos prouaga pandi. Haud aeti mulda täis ning selle müür ehitati pealt kõvasti kinni.
Ja sellele hauale pandi veel uus saksakeelne tahvel peale, millel oli väljatuleku keeld kõvemini sisse raiutud, - ja vana Läll ei tulnudki pärast seda oma keldrist enam välja.
Põrgulaane mõtsan om vana Striike matuse kabel, mille asemel olli ennembi veel üits tõne vanem kabel ja selle vana kabeli aa mateti kik koolnu kabeli alla keldrisse, mis jäeti uue kabeli tegemisel selle põrmatu alla.
Aga vana tige Läll, kes kikki piinas ja kelle koolmise aas terve mõis kogus täis musti varesid, mateti kabeli kõrva keldri moodu müürit auku ja see auk vai haud müüriti perast ka päält kinni, et kuri heng välja ei saas.
Ning tema hauale es panda esigi risti mitte ta kurja tegude perast, vaid panti müüri pääle tett künkale saksakeelne kivi tahvel, kohe pääle olli raat, et Läll hauas paigal seisku. Aga siski käis ta veel kodun ja põrut ega ööse häärberi usse pihta ning karjus pojale, et see ta mõisat ilusti hoidku ja põlde kõvasti harigu.
Hommiku vara luuse ta vilja mööda ja vahte, kuda see kasvave. Üte kõrra olli pääle rahva ka härra esi nännu, ku koolja kõn’dnu kaaru pidi ja tõmmanu poorisid läbi sõrme, nagu oles ta teri maha roobitsen. Ja härra läts ära Polli elama, ning alles tema vanem poig tulli Riidaje elame, kes laskegi vana kabeli asemele uue ehite, millele rist otsa pandi ja must ingel ette vahtma.
Vana Läll kaevati aga sest august välja, sest tal müüriti uus keldri moodu haud, koe ta üten provvaga sisse pandi ja mulda täis aeti, ning selle müür sis päält kõvasti kinni tetti.
Ja sellele havvale pandi veel uus saksakeelne tahvel pääle, millel oli väljatuleku keeld kõvemine sisse raiut ja vana Läll es tulegi pärast seda oma keldrist välja.