Kodukäijad

Üks lesknaene istus õhta vokki taga ja mõtles oma hää kadunuse mehe peale. Korraga läheb uks lahti ja surnud mees astub tuppa. 
    "Anna mulle süüa," küsib ta naese käest. 
    Naene toob hernesuppi ja keedetud kanamune. Kooljas hakkab kärmest sööma, võttab aga herned suppi seest, paneb laua peale ja leikab puupussiga pooleks, sööb siis ja jättab hernekoored järele. Kanamunad aga sööb keige koortega. 
    Naabrilapsed nägid, et üks mees, hää hobune ees ja kikku¹ rangid kaelas, teistele sõitis, jooksevad senna, vahivad ukse prau vahelt ja näävad seda isivärki söömist, pööravad kodu tagasi ja ütlevad:  "Teiste lell tuli kodu ja sööb: herneivad koorib ja kanamunad sööb koorega, ei see ole kellegi mees!" 
    Teiste lell aga sõi ja kiiristas² naest ruttu riide panna, et minema saavad. Sai naene riide, istusid saani ja sõitsid tuhatnelja minema. Mees aga annab naesele ühe inimese käppa ja ütleb: "Söö!" 
    Naene aga paneb käppa saani põhja. Mees ütleb: 

    Kuu paistab, kooljas sõidab, 
    ilus-armas-kallis, kas kardad?

    Naene vastab: "Mis ma kardan, kui oma armuke juures." 
    Mees hüüab: "Käpp, kus sa oled?" 
    "Saani põhjas!" vastab käpp. 
    "Miks sa teda ära ei söönud?" küsib mees. 
    "Eks ma ta ikka söö," vastab naene. 
    Sõidavad edasi, mees ütleb:

    Kuu paistab, kooljas sõidab, 
    ilus-armas-kallis, kas kardad?

    Naene vastab: "Mis ma kardan, kui oma armuke kõrvas." 
    Mees hüüab: "Käpp, kus sa oled?" 
    "Perse all," vastab käpp. 
    "Miks sa ta senna panid ja ära ei söönd?" ütleb mees. 
    "Eks ma ikka söö," vastab naene. 
    Juba jõuavad ühe kõrtsi juure, mees peab hobuse kinni ja läheb kõrtsi. Naene läheb tagajärel ja vahib ukse vahelt, mis ta seal teeb, nääb aga, et ta nagu koer mööda kõrtsi põrandat, lauaalust ja nurga ääri jookseb ja konta närib. Naene peidutab³ selle inimese käppa oma riiete alla südame juure. 
    Mees tuleb välja, istuvad jälle saani ja kihutavad edasi. 

    Kuu paistab, kooljas sõidab, 
    ilus-armas-kallis, kas kardad?

ütleb mees. 
    "Mis ma kardan, kui oma armuke kõrvas," ütleb naene. 
    "Käpp, kus sa oled?" hüüab mees.  
    "Südame all," vastab käpp. 
    Mees mõtleb, et nüüd naene käppa ära sõi. Kihutavad edasi ja jõuavad surnuaeale. Mees hakkab auku kaevama ja naene seisab augu kaldal. Oli auk juba nii sügav, et mees enam kaldale näha ei võinud, võttis naene riided seljast ja pani senna risti otsa, isi aga jooksis õppetaja juure ja rääkis seal oma lugu. Mees ulatab augu kaldalt naest sülle, kisendab aga: "Ai, ai, 'kõva on!" ja pistab kohe õppetaja poole naese järele. Seal kisendab tema ukse vahelt: 
    "Kärnäu! Andke minu oma seie!" 
    Õppetaja võttab naese sõrmest laulatusesõrmuse, paneb saha otsa ja teeb saha otsa ja sõrmukse ahjus tuliseks ja annab siis ukse vahelt mehele. See krahmas sõrmukse ja läks nii suure kolina ja mürinaga minema, et õppetaja maja ukse piidad ja korsna otsad maha kukkusid.

¹ toredad, uhked
² kiirustas
³ peidab 

Korra surnud üks vana soldat ära. Pärast surma hakanud aga varsti kodu käima. Hirmutanud naist ja lapsi ööse nii, et need kusagil ei julgenud elada. Viimaks rääkinud naene lugu õpetajale. See tulnud sinna, lugenud tuas. Kodukäija müranud tua peal nii et liiv läbi lae rahvale kaela sadanud, üsna päris päise päeva aegu. Õpetaja käskinud ühe mehe öösel vahi peale panna. Tahtnud näha, mis moodi kodukäija käib. Mees jäenud vahti. Pannud küünla tule vaka alla. Kodukäija hakanud jälle kolistama. Mees võtnud tule vaka alt välja. Ei näha midagi. Tuli vaka alla. Juba kodukäija kolistab jälle. Õpetaja kutsutud uuesti sinna. Õpetaja lugenud tuas. Kodukäija peksnud aga rehe all nagu kaheteistkümne kurikaga pesu. Selle peale võetud raudora ja sorgitud rehe all kõik põhk läbi. Kohe tulnud hall härg rehe alt välja, joosnud metsa poole. Ammunud ise nii mis mets müranud. Selle järele ei nähtud enam kodukäijat.