Kevadtalv
Ku madissapäeval tuiskap, sõss sööve uisa tõine sügüse kapusda pää ära. Selle vastu saab järgmisel viisil abi: madissapäeväl võetass koldest tuhka ja pannas nõuu sissi paigale, ning külvestass seda tuhka tõine süguse kapusda pääde pääle.
Keeduvilja ei tehtud sel nädalipääval maha, mis pääva piale madisepää kukkus, vaid sel pääval, mil sest küljest tuul puhus, kui madisepäävalgi; sest madisepääval akkama kõik mutukad elama, kes viljaseemne ääsööma.
Kanadel oma ka voti kähen, et na vällän võive olla. Madisepäe anti kanadel võti kätte.
Sellist aastat, mil veebruaris on kakskümmend üheksa päeva, nimetatakse liigaastaks. Neid aastaid peetakse halvemaks Suvel, kui oli vihma või põuda ja kasvasid kehvad viljad, öeldi: "No sellepärast ongi et – liigaasta."
Kuol aestagal om veebruarikuuh katskümmend ütesä päiva, tuud aestaka üldas võsakoos. Nuid aestaku peetas halvõmbast. Suvõl, ku olli vihma vai põvva ja kasvi kõhna vilä, üeldäs: „No selle om – võsakoos.“