Maagia, loitsud: ilmale
Päike, tule välja,
kivisest keldrist,
karrasest1 kambrist!
Pütt piima, päts leiba,
kaks lusikat pealekauba!
1 kard – õhuke plekk; metallist ehisniidike
Piimapütt. Milk keg.
Päiv, tulõq vällä,
kivitsest keldrest,
karratsõst1 kambrõst!
Pütt piimä, päts leibä,
kats' luitsat ka päälekauba!
Päike, tule välja,
too pütt piima,
kontsuots leiba,
kausiga kaerakilet ka!
Päiv, tulõq vällä,
tuuq pütt piimä,
kandsuots leibä,
kausiga kilet kah!
Päike, tule välja,
selita ilma,
kuluta kulda,
karrasest kambrist,
vasksest vambarist1,
kullasest koplist,
hõbeliua otsa pealt.
See lauluke lauldakse päiksele, kui ta ennast pilves ilmaga natuke näitab.
1 Sõna võib olla kohandatud setokeelsest sõnast ambar - ait.
Päiv, tulõq vällä,
seletä ilma,
kuluta kulda,
karatsõst kambrõst,
vasitsõst vambarist,
kul'atsõst koplist,
hõpe liuva perä päält.
Seo viimäne lauluke lauldas päiväle, ku ta hinnäst pilven ilman jo natuke näütäs.
Vihmakene, vellekene,
kas´ke, kan´ke,
lase kuivalt koju minna,
kas´ke, kan´ke,
nagu ma kuivalt kodunt tulin.
Vii vihm Venemaale,
too põud siia maale.
Vihmal veli Venemaal,
põual sõsar siin maal.
Pole mul kuiva kolkijat1
ega märja pesijat.
Kuiva kolkija koju läinud,
märja pesija maha maetud.
1 Vanasti pesu kolgiti pärast pesemist ja kuivatamist siledaks.
Vihmakõnõ, vellekene
kas´ke, kan´ke,
lase kuiva kodu minnä
kas´ke, kan´ke,
ni'u ma kuiva kotust tulli.
Vii vihma Vennemaalõ,
tuu päev tast sele maalõ,
Vihmal veli Vennemaal,
põual sõsar siin maal.
Ei (ole mul) kuiva kolkijat,
ei hämme mõskijat.
Kuiva kolkja kodu lännü,
hämme mõskja maha matet.
Vihm, mine Virumaale,
päike, tule meie maale!
Virumaal on mehed mustad,
mehed mustad, naised laisad,
tüdrukud tööst higised.
Ottilie-Olga Kõiva: Kus te seda kuulsite?
Marie Helimets: Seda ma ei tea, me ise laulsime, kui me karjas olime. Kuskilt ma'i tea seda kuulnud olevat, aga no mõni ikka laulis meil. Kui me karjas olime, siis meil olid jalad märjad, ka ojas sulistasime – ja tahtsime, et vihm üle läheks – ja loikude sees. Ja siis laulsime. Mina ei tea, kust ma seda kuulnud olen.
Vihm, mine Virumaale,
päev, tule meie maale.
Virumaal om mehe musta,
mehe musta, naise laisa,
tüdruku tüüst (h)igitse.
Ottilie-Olga Kõiva: Kus te seda kuulsite?
Marie Helimets: Seda mia ei tää, me esi laulsime, ku me karjan olime. Kuskilt ma'i tää seda kuulu olevat, aga no mõni ikki lauls meil. Ku ma karjan olime, sis meil oli lige jala, ja sis ojan sulistime – ja tahsim, et vihm üle lääb – ja loike sehen. Ja sis laulsime. Mia ei tää, kus ma teda kuulu olen.
Vihmakene, vellekene,
õo,
vihmakene, vellekene,
õo,
ära sa mind märjaks tee!
Hookene, mu omane,
ära sa mind märjaks tee!
Vihmasagar, sugulane,
ära sa mind märjaks tee,
märjaks tee mind, linnukest,
kaunist karjalapsekest!
Kui olen lige, linnukene,
märja peaga, pääsukene -
ei mul kodu, kus ma kuivaks,
taret, kus ma taheneks.
Ei mul isa taret teinud,
veli palki veeretanud,
kuuse all on minu kodu,
tare tammelehe all.
Vihmakõne, vellekõne,
õo,
vihmakõne, vellekõne,
õo!
ärä minnu likes teku!
Huuge, mu omane,
ärä minnu likes teku!
Vihmasagar, sugulane,
ärä minnu likes teku,
likes teku, tsirgukõista,
kaunist karjalatsekõista!
Ole like, tsirgukõne,
like pääga pääsukõne -
mul ei kodu, kon ma kuiva,
tare, kon ma tahene,
Mul ei esä tare tennu,
veli palki veeritänu,
kuuse all om minu kodu,
tare tammelehe all.
Mine üle, vihmakene,
mine üle, vihmake,
mine, vihm, Virumaale,
uju, hoog, Harjumaale!
Virumaal oo vihma vaja:
mehed mustad, naised laisad,
tüdrukud higitilgalised,
poisid kännukarvalised.
Mine, vihm, viruta neid,
mine, hoog, uha neid!
Tule välja, päiksekene,
aja ära halb ilm,
kutsu ära kuri ilm!
Ma annan päiksele pätsi leiba,
päikse poisile pool pätsi.
1 kännu värvi
Mine üle, vihmakene,
mine üle vihmake,
mine vihma Virumaale,
oju uugu Arjumaale!
Virumaal oo vihma vaja:
mehe musta, naise laisa,
tüdruku igitigitse,
poisi kannukarvalise.
Mine, vihma, viruta neida,
mine, uugu, uha neida!
Tule välja, päeväkene,
aa ära alva ilma,
kutsu ära kurja ilma!
Ma anna päeväl pätsi leibä,
päeväpoisil poole pätsi.