Kalad
Vellekene, noorekene,
noorekene, nõrgakene,
läks ta mere [Peipsi] äärde,
läks ta Piusa pervele.
Kiisad seal laulsid kividel,
vähid väinast kõnelesid:
„Noota, noota, noored mehed,
võrku, Võnnu poisikesed!“
Võtsid nad nooda nurga pealt,
sadasilma teiba otsast.
Läksid nad merele püüdma,
kalaranda vaatama.
Läksid nad pühal püüdma,
kallil ajal kalale.
Heitsid nad sinna, heitsid tänna,
heitsid Looja loomuseid,
Püha Maarja püüniseid.
Mitusada seal saab,
mitutuhat tuleb?
Sada sadat saab,
tuhat tuhandet tuleb.
Venetäis sai viidikaid,
lootsikutäis lutsukesi.
Veli viis müügiks müüri peale,
kaubaks kaalulaua peale.
Ära ta lõhkus punnanaelad,
katki kiskus kaalunööri.
Kargasid seal saksad kaema,
emandad imetlema:
„Mis on müügiks müüri peal,
kaubaks kaalulaua peal?
Miks see lõhkus punnanaelad,
katki kiskus kaalunöörid?“
Sealt eks veli võttis veere1,
sealt veli koore korjas.
Pähe said tal paeltega kübarad,
jalga said tal sirged saapad,
said selga sinisärgid,
maani maksakarvalised.
1 veer - siin: serva rammusam osa
Velekeista, noorõkõista,
noorõkõista, nõrgakõista,
läts' ta mere veere pääle,
läts' ta Piusa perve pääle.
Kiisaq sääl lauli kivve pääl,
vähiq väänästä kõnõli:
"Nuuta, nuuta, noorõmeheq,
võrku, Võõnu poisikõsõq!"
Võtiq na nooda nulga päält,
sadasilmä saibast.
Lätsiq na merde püüdemä,
kalaranda kaemahe.
Lätsiq na pühäl püüdemä,
aol kallil kalalõ.
Heidiq na sinnä, heidi tännä,
heidiq na Looja loomussid,
Pühä Maarja püvüssid.
Mito iks sääl sataq saanõs,
mito tuhhaq tulõnõs?
Sada iks sataq saanõs,
tuha tuhhaq tulõnes.
Vineh sai täüsi viidikid,
loodsik täüsi lutsukõisi.
Vell'o veie müügist müürü pääle,
kaubast kaalulavva pääle.
Ärä-ks ta poodi punnanaglaq,
katski kaki kaalukablaq.
Kargsi iks sääl säksaq kaema,
imändäq imehtämä:
"Miä om müüki müürü pääl,
kaupa kaalulavva pääl?
Mille ta poodi punnanaglaq,
katski kaki kaalukablaq?"
Säält iks vell'o veere võti,
säält vell'o koorõ kor'as'.
Päähä saivaq täl kööridüq kübäräq,
jalga saivaq täl sirgõq saapaq,
saivaq sälgä sinisärgiq,
maani massakarvaliseq.