Esivanemate vaimud

Ema haual

Selles laulus läheb orb tütarlaps oma ema hauale ja palub tal üles tõusta, kuid vastuseks nimetatakse talle ületamatuid takistusi. Mõnikord lauldakse, et neiu läheb ema (või vanemate) hauale just pulmade eel ja palub abi pulmadeks valmistumisel. Laul võib osutada muistsetele pulmakommetele, mille osaks oli mõrsja itkemine vanematele, kusjuures on teateid, et vaeslapsest pruut itkes vanemate haual. Siinne lauluvariant algab varasema mälestusega ema matustest, kus koos emaga maeti ka tema arm. Vaeslapse elu külaühiskonnas oli raske.

Helifail

 

Eesti
Ema haual

Ema ruttas vara ära surra,
enne muid mulda minna,
jättis mu vara vaeseks,
enneaegu armetuks.
    Ema viidi tarest välja,
arm astus üle läve.
Ema viidi väravast välja,
arm astus üle aia.
Ema viidi teed mööda,
arm läks teeveert mööda.
Ema viidi matusele,
arm astus üle aia.
Emale hauda kaevati,
arm juurde jooksis.
Ema hauda pandi,
arm alla langes.

    "Tõuse üles, emakene,
karga üles, kasvataja.
Tule teed näitama,
radasid rajama."
    "Ei või tõusta, tütrekene,
karata, kanakene:
rist on raske rinde peal,
kääbas raske käte peal.
Sirelid pistavad silmi,
jahelehed pitsitavad jalgu."
    "Oleks ma tundnud Tooni1 taret,
tundnud Tooni tare läve,
välja oleksin toonud oma ema,
välja kandnud kasvataja.
    Oleksin teinud libeda2 leoauku,
lehelise2 musta lombiauku,
maha oleks pesnud maahaisu,
suu juurest surmahaisu,
käte juurest kääpahaisu,
rinde juurest ristihaisu.
Püsti oleks pannud posti toele,
seisma seina najale."
       "Tema oleks mind kutsunud kullakeseks,
hüüdnud ka hõbedakeseks.
Nüüd mind kutsutakse kuradiks,
manatakse maajooksikuks."

1Tooni, Kalmu – surmavalla haldjad
2 
libe: libeda – ka leheline, pesemiseks kasutatav leeliseline vedelik, tuhavesi

Võro
Imä havva pääl

Imä ruttas' varha vällä koolta,
enne muid mulda minnä,
jätt' mu varha vaises,
enneaigu armõtus'.
    Imä õks viidi tarest välla,
armu aste üle läve.
Imä õks viidi värtest välla,
armu aste üle aia.
Imä õks viidi teede müüdä,
armu tiiviirt müüdä.
Imä õks viidi matusede,
armu aste üle aia.
Imälõ hauda kaavõti,
armu man karõli.
Imä õks hauda panti,
armu ala lammõsi.

   "Tõsõq no üles, imäkene,
kargaq üles, kasvataja.
Tulõq teedä näütämäie,
radasida rajamaie."
    "Ei või tõusta tütrekene,
karadaki, kanasõkõnõ:
rist om rassõ rindu pääl,
kääbäs rassõ kässi pääl.
Sirelihe silmi pistvaq,
jahilihe jalaq pitsitäse."
    "Oles ma tiidünuTooni tarõ,
tiidünuq Tooni tareläve,
ussõ ma-'s toonuq uma imä,
ussõ kandanuq kasvataja.
    Lippe ma-'s tennu liuakude,
mugla musta mollikude,
mant ma-'s mõskunuq maahaisu,
suu mant surmahaisu,
kässi mant kääpähaisu,
rindu mant ristihaisu.
Pistü pandunuq pirru tukanõila,
saisu saina nõjalõ."
   "Tuu o's minu kutsunuq kullakõsõs,
hõiganuqki hõpõkõsõs.
Nüüd minu kutsutas kuratis,
manitas maa joosikus'."

Minna Kokk, 74 a. Hargla khk, Mõniste k/n. KogujHerbert Tampere 1965. RKM, Mgn. II 1130 b. Eesti ja inglise tõlge: Taive Särg.