Esivanemate vaimud

Kuressaare kerguaidas (surnuaedas) läinud vaht Muratsi külase pulma, ümardaja jäenud koduse loomasid talitama. Korraga, kui videvik käes, ilmunud hulk vaimusid tuppa, kõik küsivad vett juua. Et tüdrukul vett polnud kõige hulga tarvis anda, hakand vaimud tüdrukut käegistama. Kui peremees õhtul ümardaja poolsurnult põrandalt leidis, mõistis ta ära, et kaevul (kajul) künädes vett surnute tarvis polnud. Alati peab surnumajas kajul künad vett täis olema - muidu tulevad surnud tuppa käegistama. Alati peab vaht surmale juba ristitud olema¹ ja õnnistud kepiga, mis ta peab käes, aedas surnuid taltsutada ja hauda saata olema.

¹ Surmale ristimine – mitteametlik tava ristida keegi elav inimene ristimata surnu asemel.

Siin on üks talu. Tuul lõhkus rehetare ära. Vanasti, kui ta veel alles oli, siis peremees oli läinud öösel rehte peksma. Pannud tule üles ja näinud, et vanaisa on tulnud rehte magama. Terava otsaga ritv oli käes olnud ja peremees visanud selle põrandale, kus vanaisa magas. Sel ajal veel aknaid ei olnud – oli vaid üks laud augu ees. Siis vanaisa kadunud nagu kolksti minema. Aga kes see muu oli kui vanakuri. 

Tartus Maarja [kalmistu] surnuaiavaht oli Lõsta. Temal olnud alati kombeks täita kaevu juures olevad veetünnid. Ühel õhtul unustanud Lõsta tünnid veega täitmast. Öösel tulnud valged vaimud tünnide juure, kolistanud tünne ja käinud ka aknapiita kolkimas. Järgmisel päeval täitnud Lõsta tünnid veega vana harjunud kombe järel ja ei olevat ka sel ööl vaimud Lõstad ärritamas käinud. Järgmisel õhtul läinud Lõsta surnuaega midagi otsima. Sääl näinud ta haudade vahel naisterahvast, kellel olevat üks sukk jalast ära võetud ja parajasti teist võtnud. Lõsta kohkunud seda nähes ja ka surnu kadunud samal hetkel nähes Lõstad. Lõsta lebanud pärast seda kuus nädalat voodis kuni ta ka suri, sest ta olevat väga ehmatanud.