Loomadeks maskeerumine
Eestis käivad mitmete sügistalviste pühade ja jõulude-nääride ajal perest peresse maskeeritud külalised. On arvatud, et vanemal ajal maskeeriti end peamiselt loomadeks ja lindudeks, hiljem lihtsalt karvasteks ja koledateks, aga ka valgeteks olevusteks. Karvad, õled ja tundmatu välimus sümboliseerisid nii üleloomulikku päritolu kui viljakust. Salapärased olevused võisid esindada ka kodu külastavaid esivanemaid. Nad õnnistasid peresid ja said vastu ande, mis olid ühtaegu ohvrianniks kui kingituseks oma kogukonna liikmetele.
Lõuna-Eestist on meieni siiski jõudnud vähe teateid loomadeks maskeerimisest. Loomadeks ja lindudeks maskeerimine oli aga hästi tuntud ja kaua säilinud Lääne-Eestis ja saartel. Eriti levinud oli seal haneks käimine kadripäeval ning näärisokuks ja karuks käimine jõulu ajal. Võibolla oli selles ka germaani rahvaste mõju.
Sandiks on Eestis käidud mihklipäeval (29. IX), mardipäeval (10. XI), kadripäeval (25. XI), andresepäeval (30. XI), luutsinapäeval (13. XII), toomapäeval (21. XII), tabanipäeval (26. XII), nuudipäeval (7. I) ja vastlapäeval, lisaks veel hingedeajal (neljapäeva ja laupäeva õhtuti) ja jõuludel. Pikk sarnaste pühade periood võib osutada traditsiooni vanusele ja selles toimunud muutustele, nagu ajaarvamise muutus, eri rahvaste mõjud.
Maskeerimine ja karnevalid kuuluvad paljudel rahvastel aastavahetuse (või ajaperioodi vahetuse) juurde. Eestis tähistab santide käimine suvepoolaasta lõppu ja võibolla ka aastavahetust.
Esimese püha hommikul ilmus jõulusokk. Viimast edendas keegi küla-noormees, kes oli moonutatud sokuks: pääs sarved, silmadeks vasknööbid, sabaks viht, mille kastis veetoobrisse ja raputas, hüppas mökitas ja poksis.
Jõule, tõlgitsetuna “lõbupühana” on sellistena peetud ka germaanlaste keskel juba õige varakult, mida osalt nn. “sulane Ruprecht” ehk jõulutaat saksa algupärana tõendab. Eestis esines viimasena “jõulupukk”, “jõulusokk” või “jõuluhani”. Look jalgade vahele asetatud, üla õla nööriga kinnitatuna, tekk või kasukas üle pea, algab nn “jõulusokk” naljategemist perekondlikus ringkonnas, mis aga tihti nagu külale sihituna, palju laiaulatuslikuma ilme võtab. Samal põhimõttel moondusid tüdrukud “jõulu-haneks”…
Sokul oli suur lina ümber. Ega see ”sokk” olnud muu keegi kui inimene. Sokul oli pea ja sarved tehtud mingist kõvemast asjast. Võib-olla ka papist. Sokk tuli sisse just kõige suuremal heal tujul. Siis ehmatasid kõik, sest sokk tuli nii järsku. Pärast oli siis jälle nalja. Sokk tegi ju tempe. Eks ta sellepärast tuligi.
A goat had a large sheet around him. And this "goat" was none other than a person. Goat's head and horns were made of something harder. Maybe of cardboard. The goat came in just in the best mood. Then everyone was startled because the goat came so suddenly. Then it was fun again. The goat did the tricks. That's why he came.
Jõulu tehti sokku ja nääri oli ani. Sokk tehti sedaviisi et mees oli na küürakil, sõba oli üle, õlest sarved ja saba. See tehti niisama nalaks, keidi taga mööda küla ja saadi õlut siis. Sõba on hiidlaste voodivaip, läbivillane, toimne, lambamusta ja valge ruuduline.
Jõulu ajal käis sokk, nääris kurg ja kolmekuningas karu. Noored mehed käisid nendega. Jõulu 1. püha hommiku tuli sokk. Sarved olid peas, pahupidi kasukas seljas. Kurel oli kure nokk. Karu oli käpakil maas. Karule oli kott ka alla pandud, et isane. Ma napsasi selle noaga ää. Küll oli siis sõda! See oli, kui mina noor olin. Vahepeal kadus ära. Möödunud aastal oli nääri ajal siin sokk. (M. Laasi tütar ütleb, et tema teada käisid kõik koos – kurg, sokk ja karu. Tänavu käis sokk. Anna Truumaa järgi käis Paadremaal kolmekuningas kurg.)